Jõudes maja teisele korrusele, suundusin veel enne enda magamistuppa minemist Maxi tuppa. Avades hääletult ukse, märkasin toa kaugeimas nurgas voodil rahulikult magavat poissi. Jättes ukse lahti, läksin poisi voodi kõrvale ning istusin selle äärele. Ta ilme oli rahulik ning muretu. Hea oli teada, et olin suutnud ta halva elu teelt ära tõmmata ning anda talle elu, mida ta vääris. Ma tundsin, et tegin õieti kui ma ta tema vanemate käest väiksena ära tõin. Need kaks inimest olid tõeliselt kohutavad. Inimesed kes olid ise enda elu mustavasse masendusse joonud ning tahtsid samasse kohta kaasa tõmmata ka Maxi. Oma 2 aastase lapse, kes polnud elus midagi kurja teinud, kes siiski pidi kannatama oma vanemate halba kohtlemist. Ma olin ise juhuslikult sinna majja sattunud, olles isegi kodutuna mitu aastat ringi jooksnud. Ma ei suutnud teda sinna jätta. Peale pikka aega üritamist tema vanemate meelt muuta polnud mul teist võimalust, kui Max endaga kaasa võtta. Nagu ma veel uudistest mäletasin, oli järgmisel päeval see sama maja maha põlenud. Keegi ei teadnud mis juhtus, aga arvati et maja elanikud ise süütasid maja põlema. Nii siis olin ma suutnud ära päästa ühe väikese süütu elu. Elu, mis peale pikki aastaid mind usaldama hakkas. Siiski oli mu oma minevik täis pimedaid nurki, mida ma mitte mingil juhul Maxile näidata ei soovinud. Need negatiivsed juhtumid olid siiski need, tänu millele meil oli olemas maja ning kõik muu mida vaid hing ihaldas.
Alex? piilus Max silmi kissitades minu poole.
Ega ma sind üles ei äratanud? küsisin vaikselt poisi pead paitades.
Ei. Millal sa tagasi jõudsid? küsis ta uniselt ning pööras end selili.
Natuke aega tagasi. Töö asjad. Büroos oli mõnel töötajal lahk arvamused. valetasin ruttu midagi kokku.
Ok. pomises ta silmi uuesti sulgedes. Tegin ta põsele kerge musi.
Ilusaid unenägusid. sosistasin vaikselt ning kõndisin ruumist välja, sulgedes taaskord hääletult ukse. Sammudes trepist mööda ning oma tuppa, viskasin seljast võetud jaki voodile ning eemaldasin nugadega vöö, jättes selle põrandale voodi kõrvale. Käisin kiiresti pesemas ning viisin veel enne põrandalt üles korjatud vöö tagasi tööruumi seina taha. Jõudes tagasi oma tuppa, pugesin teki alla ning jäin vähem kui hetkega magama.
Andke andeks et lühike osa. Homme tuleb ehk pikem ;)
Pühenduse sai see, kes esimesena komenteeris.
YOU ARE READING
Varjutus
FanfictionKogu lugu käib peategelase Alexandra pilgu läbi, kes on elus läbi elanud rohkem kui keegi oskaks aimata. Tema ainsaks pereks on Max, kelle ta väga noorena halva elu küüsist päästis ja enda hoole alla võttis. Mis juhtub, kui kokku panna üpriski kange...