Varjutus

Varjutus 3 Kunagise sõbrannaga kohtumine

Nagu mulle kombeks oli, olin ma teistest mitu tundi varem ärkvel. Kell oli 6 hommikul, kui ma rahuliku ilmega köögis laua taga istusin, seltsiks tass aurava kohviga ning laptop värskemate uudistega. Seljas oli mul eelmisest õhtust öösärk, hommikumantel ja jalas karvased musta ning oranži tooniga sussid. Hakkasin samme köögi suunas kuulma alles kell 7. Esimesena sammus uksest sisse Danielle.

Tere hommikust preili Cloyde. tervitas ta argliku tooniga. Ma ei mõistnud, miks ma alati osadele inimestele kuidagi rõhuvalt mõjusin. Olin Danielle´ile mitmeid kordi öelnud, et ta ei pea rääkima minuga nagu mõne kõrgema astme isikuga, vaid nagu oma pereliikmega. Millegi tõttu ei olnud ta seda kommet ikka vastu võtnud.

Tere sullegi Danielle. vastasin tassist kohvi juues. Silmanurgast märkasin, et ta hakkas tegelema hommikusöögi valmistamisega. Iga ta liigutus oli kergelt närviline ning teadsin väga hästi miks. Mina.

Danielle? ütlesin laptopi kinni pannes.

Jah preili Cloyde? vaatas ta närvilise pilguga minu poole ning võpatas.

Palun, ma olen teile väga palju öelnud, et te mind ei kardaks nagu tuld. Ma ei viska teid majast välja, kui te oma töösse natuke lõdvemalt suhtute. laususin tassi käes hoides.

E-Ei ega selles pole põhjus. Kuigi ma ei tahaks siinset töökohta mitte mingil juhul kaotada. oli ta hääl värisev. Panin mõlemad käed lauale.

Aga öelge milles siis? Märkasin tüdruku silmis kurbust ning valu. Tõusin aeglaselt püsti ning jäin teiselepoole lauda seisma.

Sain...paar päeva tagasi teada, et mu....tädi suri. tungisid pisarad üle ta põskede. 

Miks sa varem ei öelnud. Me oleksime saanud olla toeks. tõmbasin ta äkki tugevasse kallistusse.

Miks peaks teid huvitama ühe tühise rumala tüdruku mured? küsis ta läbi nuuksete. Asetasin oma käed ta õlgadele ning vaatasin talle silma.

Tead, ka mina olen olnud sellises seisus nagu sina praegu. Ma tean mis tunne on olla kellestki sõltuv ning kui valus on kedagi kaotada. See on kõige kohutavam tunne maailmas. Tunne nagu keegi rebiks hinge seest. rääkisin talle ning tõmbasin ta töö laua tagant eemale, lükates ta istuma teise laua taga olevale toolile. Nagu näha on siis on meil ka palju ühiseid jooni. Sa pead meelde jätma, et oled siin abiks, mitte orjaks. Pead olema seltsiliseks aga mitte mind kartma ning liialt austama. Said aru? küsisin mureliku ilmega. Sain vastuseks noogutuse ning veel mõned nuuksed. Kui midagi on vaja siis ütle, ma aitan kuidas oskan. Praegu pean aga tegutsema hakkama. Ole tubli. lisasin veel juurde, enne kui ruumist väljusin ja enda tuppa sörkisin. Jõudes oma väikese garderoobi uksest sisse, asusin riietuma. Valisin välja sinised kitsad teksad, tumerohelise särgi ning sinna peale musta tooni jaki. Jalga panin kõrge kontsaga musta värvi kingad. Jõudes pisikesest ruumist välja, panin oma telefoni teksade taskusse ning suundusin vannitoa peegli ette. Kammisin oma pikad helepruunid sirged juuksed kammiga läbi ning panin tugevasse krunni. Meigi kasutamisel ma vajadust ei näinud, seega läksin kohe oma toast välja ning trepi suunas. Trepist alla minnes, sörkis minu kõrvale Max. Erinevalt minust, oli ta heledamas riietuses. 

Tere hommikust. lausus ta pika haigutamise järel.

Sa peaksid hakkama varem magama minema. Siis pole ärkamisega probleeme. tegin väikese soovituse, mille peale ta ainult noogutas. Jõudes trepist alla, hakkas ta köögi suunas minema, kui ma ta käest kinni haarasin.

Max, kui soovid viin su ise kooli ära? tegin pakkumise.

Tööle pole vaja minna? küsis ta vastu, ilme palju elavam.