Vaimupoiss

Võlumets

Ma olin 17 kui otsustasime sõpradega natukene pulli teha. Helistasin ühel õhtul Ilaisile, et me võiksime minna mahajäetud majja vaime välja kutsuma. 

"Tsau Ilais!"

"Tere tere vanakere"

"Ma mõtlesin et me võiksime minna sinna võlumetsa jalutama"

"No mis sa räägid?"

"Tead küll noh!"

"AA võibolla meenub jah midagi"

"Selge, saame siis kell üksteist hessi ees kokku"

"OK, näeme seal"

"K."

Me oleme mõlemad natukene omamoodi tütrukut. ma võtsin kaasa raha et hessist friikaid osta ja taskulambi et putukaid pimestada. MA OLIN NATUKENE HIRMUL! Ups mu keyboard on katki.

 Ma kirjutan seda lugu aasta aega pärast seda mis juhtus. Mul tekivad siiamaani selle peale möeldes külmavärinad.

Seal juhtus midagi nii kohutavat et isegi kärbsed läheks vangi.

Kell oli 22.30 kui ma liikuma hakkasin. Ma jõudsin hessi ehk hesburgri ette 22.45 ja Ilaisi ei olnud kuskil. Ma hakkasin juba näljast trenni tegemise peale mõtlema. Ma ei jõudnud enam oodata ja ostsin endale friikad ning kugistasin need alla. Surusin just viimast friikat kurku kui kuulsin Ilaisi karjumas "OTSIMAS KAIDII!" See oli meil selline omamoodi tervitus. Ma siis vastasin "EAT BABIES, HAIL SATAN!" 

"Ok teeme minekut siis vä"

"Mulle ei jätnudki friikaid?"

"Hiljem ostad. Tõmbame täpiks nüüd"

"OK ok, aga sina maksad"

Seadsime oma sammud võlumetsa poole. Kõhus keeras veidi mõeldes sellele et üks vend koolist nägi seal vaime.

Me olime juba peaaegu kohal, kui järsku kuulsime mingit karjet. See karje oli nii hirmuäratav et isegi kõik linnud lendasid minema. (enamasti varesed) Me läksime metsa sisse ja korjasime veidi SeEeEeNI, et meil oleks ikka midagi vaimudele ka pakkuda, kui mõnda nägema peaks. Me kõndisime umbes 30 minutid enne, kui ühe majani jõudsime. See maja oli kulunud välimusega ja stiilitu. Me astusime üle uksepiida "AI!" karjatas Ilais. "Issand mis juhtus?" Ehmatasin mina. "Ma sain pinnu (pisar)" vastas ta mulle imelikul toonil. "ohhjahh" ohkasin mina samalajal majja sisenedes.

Majas sees oli palju sodi ja pudipadi.

"Oh, mis see on?" 

"See on ouija board sa loll"

"Tohoh? Mul peaks paar küünalt ka kotis olema"

"Miks sul küünlad kotis on" olin ma väga üllatunud.

"Et ikka olemine mõnusamaks teha"

"Oot oot, pea nüüd hoogu, mis plaanid sul olid siia tulles"

"Ah see ei ole üldse oluline enam" vastast ta julmalt.

Me hakkasime siis vaime välja kutsuma ja saime ühendust ühe nägusa noormehega.

"Mis su nimi on?" küsis Ilais viisakalt.

"Gleb" vastas vaimupoiss

"Kui vana sa oled" Küsisin mina.

"27" vastas vaimupoiss mulle.

"Nii vana"

"Ilais ära ole ebaviisakas.

"Mis on nüüd siis. Mis ta siis teeb meile?"

"Ta on ilus" vastasin mina tema küsimust ignoreerides

"kust otsast.. tähendab kuist sa tead?"

"Ma tunnen seda" 

Järsku kustus üks küünal Ilaisi kõrval.

"Küsime vaimupoisilt kes meist ilusam on" Pakkus Ilais välja ja küsis seda vaimupoisilt eh glebilt.

"Rebecca" vastas gleb.

Mu põsed õhetasid nagu tomatid.

"Ah mida iganes. hakkame minema" Sai Ilais pahaseks.

Jätsime vaimupoisiga hüvasti ja pakkisime oma asjad kokku.

Terve tee koju tundus mulle et mind vaadatakse nagu mingit maailmaime. Kuid peale Ilaisi ei näinud ma kedagi. 

Koju jõudes läksin vanni ning silmad avades nägin peegli peegeldusest midagi mis mul siiamaani südame maratoni jooksma paneb.