Varjutus

Varjutus 28 Isa?

Kell 10 õhtul olin hiilinud koos tiibadega välja. Hüppasin üle baasi serva, sirutades tiivad välja ja liuglesin maapinnani. Mulle oli viimasel hetkel meenunud kiri, mille olin peale sissekolimispidu leidnud. Kell 10.30 pidin olema ühes maha jäetud laohoones ja sinna ma ka jõudsin. Sammusin kasutult seisnud hoonesse, kus põlesid mõned tuled. Kõndisin hääletult edasi, kuniks märkasin kedagi varjus seismas.

Alexandra? kostus mehe vene aktsendiga hääl ja ta astus varjust välja. See oli sama isik, keda olin kord pubis näinud, aga enne kui olin jõudnud talt midagi küsida, oli ta läinud. Kõik need möödunud aastad olid mehe näojooni tugevalt mõjutanud. Üks põhjustest miks ma ei suutnud oma enda isa koheselt tuvastada

Dimitri Orljekova? Enne kui tulema hakkasin, sain teada et oled ühel agentuuril silma jäänud. ütlesin käsi rinnal ristates.

Ma olen seda juba pikka aega olnud. Kas sa annad mu välja? küsis ta mõne sammu ligemale tulles.

Oleneb. Kui sa suudad mõningatele mu küsimustele ausalt vastata, siis ei. Võib-olla kostan just mõne hea sõna teie kohta ja kindlustan teie ellu jäämise. vastasin surmtõsise ja natuke ehmunud ilmega.

Ja mida sa täpselt teada tahad? küsis mind uudishimulikult jälgiv mees.

Mille eest sa S.H.I.E.L.D.i huviorbiidis oled? alustasin kergema küsimusega.

Ma võtsin kunagi ühe nende agendi rajalt maha ja ühelegi agentuurile ei meeldi teise agentuuri agendid ja palgamõrvarid. vastas ta käsi selja taga hoides.

Nagu ma mäletan, peaks su nimi olema Dimitri Cloyde. Orljekova oli vene agentuuri poolt antud valenimi. Mis Jekaterina Cloydist sai? küsisin pilku põrandal hoides, andes välja enda teadmata esimese märgi nõrkusest.

Suri viis aastat hiljem peale su lahkumist vähki. Ta igatses sind tagasi nagu ka mina. vastas mees sammu ligemale tulles. Neelatasin raskelt, tundes kurgus kipitavat tunnet. Miks sa arvad, et ma suudaksin sulle andestada? Mul oli purunenud lapsepõlv. Midagi, mida keegi läbi elama ei peaks. Nüüd kus olen oma elu enam vähem rajale saanud, ilmud sa välja.  suunasin pilgu tagasi mehe suunas.

Ma tean, et oleksin pidanud sulle siis tähelepanu pöörama. Ma tean et sa ei pruugigi mulle kunagi andestada, aga ma olen valmis selle eest võitlema. Ma tahan olla kindel, et nüüd on minu väikese tütrega kõik korras.  astus ta minu ette. Sa oled suureks kasvanud ning mõistan, et minul pole su elu üle enam mingit sõnaõigust. 

Ma ei tea mida arvata. Mida öelda... hakkasin edasi rääkima, kui hoone uksed paiskusid lahti ning sisse jooksid relvastatud S.H.I.E.L.D i mehed. Seisin koheselt Dimitri ette.

Ärge veel tulistage. tundsin vaevata ära agent Coulsoni hääle, kes peagi seisis relvastatud tiimi ees, jälgides mind küsiv pilguga.

Agent Cloyde, mida te teete? küsis ta koheselt.

Ma räägin siis, kui lubad, et keegi ei lase ühtegi kuuli selle isiku suunas viipasin käega enda seljataguse poole.

Nõustun. Meil on vaja ta viia baasi, polnud kavatsustki teda vigastada. lisas Coulson rahuliku ilmega.

Kena.ütlesin end ümber pöörates ning Dimitrile silma vaadates. Käitu kenasti või ma ei vaevugi sind kaitsma. ütlesin talle, hakates Coulsoni poole kõndima Ning sulle on mul üks palve. Ütle Furyle minu poolt edasi, et ta selle mehe minu tulekuni elus hoiaks. Mul on temaga vestlus pooleli. lisasin viimase asjana juurde, enne kui tiibu sirutades hoonest väljusin. 

*

 Max! hõikasin üle tohutu maja, mu oma hääl kajana vastu kostumas. Kõndisin suurest trepist üles ning Maxi toa ukse taha. Koputasin korra

Tule sisse. kostus teiselt poolt ust. Avasin aeglaselt ukse, märgates Maxi oma voodil istumas, mulle tuttav musta tooni paks märkmik sõrmede vahel.

Leidsidki selle üles. pomisesin kuuldavalt, minnes tema kõrvale voodile istuma. Kuulsin ta vaikset ohet.

Kas see kõik on tõsi? Kõik mida sa oled üles kirjutanud? Mina teadsin sinust ainult pisikest osa, mida tegelikult on siin terve hunnik. küsis ta märkmikku sulgedes, hoides seda kramplikult ikka käes.

Milleks ma oleksin pidanud valet kirjutama? küsisin vastu.

Ma ei tea miks ma seda küsisin. pomises ta peaaegu hääletult, pöörates end minu poole. Ta võttis märkmiku uuesti lahti, lapates seda edasi ja tagasi, kuni leidis lehekülje mida otsis, lugedes selle ette (kogu märkmik oli vene keeles kirjutatud). November 15, kell 11.37. Taaskord on käes õhtu ning ootamas on hommne päev. Tuleb vaid loota, et me mõlemad püsime sinnani elus. Väljas on jahe..õnneks. Tavaliselt oli koguaeg külm. Ma ei tea, kui kaua ma suudan veel nii vastu pidada. Poleks ma väikese Maxi nimelise poisiga, oleks ma juba ammu otsinud võimaluse enda tapmiseks. Ma ei suuda, aga ma olen kohustatud mõtlema teisiti. Max on nüüd minu vastutus. Minu vastutus, kuniks mul tekib võimalus ta paremasse kohta elama saada. Ma kardan, et ma ei suuda teda piisavalt kaitsta ning juhtub midagi mida ma kõige rohkem kardan. Ma ei tea miks ma temast nii hoolin. Miks ma ta päästsin?  lõpetas ta ühe sissekande lugemise. 

Kas sa mäletad, kuidas me tänaval elasime? Mõnikord õnnestus mõne inimese koju sooja saada, aga meid saadeti esimesel võimalusel minema. küsisin pilku enda ees hoides.

Ma ei mäleta nii täpselt, aga nende sissekannete tõttu mäletan rohkem.  kuulsin ta hääles nukrust. Kuulsin paberi krabisemist, mis andis märku lehe pööramisest. Saates pilgu korraks märkmikule, nägin, et Max oli märkmiku avanud viimaste lehtede juurest.

August 28, kell 12.21. Olemegi Ameerikas. Ehk läheb siin paremini. Meil õnnestus siia saada vaid ühe abivalmis ameeriklase kaudu ja õnneks oskas ta vene keelt. Ta oli väga heasüdamlik, andes meile ka ajutise elamispinna, milleks on üks väike korter. Ta lubas, et aitab mul uues kohas sisse elada ning töö leida. Millegi tõttu hakkasin teda uskuma, kuigi ma olen väga pikalt inimestes kahelnud ning neid isegi põlanud. Ma loodan, et kõik hakkabki minema paremuse poole ning saad meile kahele võimaldada paremad elutingimused. Kõige pealt tuleb hakata uut keelt õppima ning end kõigega kurssi viima. Tulles tagasi töö juurde, muretsen kõige rohkem Maxi pärast. Ta peab siis ilma minuta hakkama saama. Ma polnud siiani kusagile teda üksi jätnud, kuna kardsin tema turvalisuse pärast. Ma sureksin, kui temaga midagi juhtub.  lõpetas ta taas lehekülje lugemise, vaadates mulle nutuste silmadega otsa. Tõmbasin ta tugevasse kallistusse, tõmmates märkmiku ta sõrmede vahelt välja. Kuidas ma kunagi ei taibanud, kui palju sa minu eest tegelikult muretsesid? Ma olen vastutasuks sulle vaid jamasid ja probleeme tekitanud.  rääkis ta oma nägu mu õla vastu surudes. Patsutasin teda õrnalt seljale.

Ära mõtle nii. Sa oled see kes sa oled ning see mulle sinu juures meeldibki. Me oleme olnud kogu aeg üks väike pere. Õde ja vend. Minu kohus ongi sind elus õigele rajale suunata, aga nüüd kus sa oled piisavalt vana, tahad sa oma teed tegema hakata. Ma ei keela sulle seda, aga tõesti. Hoia jamadest eemale. vaatasin talle silma ja naeratasin.

Sa oled pigem mulle nagu ema, keda mul kunagi polnud. vaatas ta põrandale.

Mul on siiski küsimus. Oled sa kindel, et tahad S.H.I.E.L.D i jaoks tööle hakata? vahetasin äkitselt teemat.

Ma juba vastasin sulle varem. Jah. Ära sa üritagi mind pika loenguga ohtudest veenma hakata. 

 Kui teie isa, keda te pole mitmeid aastaid näinud ja kelle peale te ikka hinges vimma kannate, teid taas üles otsiks, siis kuidas te reageeriksite?

Auto pilti juurde see kord ei lisa.*