Käis kõmakas. Ma ehmatasin oma silmad paugupealt lahti ja karjatasin, kuid oli juba hilja. Saatus oli oma otsuse teinud. Ma lendasin täie hooga läbi klaasi, saateks kõrvulukustav klirin. Mu peas valitses tühjus.
Pimedus, ainult pimedus. Tundsin vihisevat õhku ja kedagi enda nime karjumas. Ma ei suutnud eristada tüdrukute-poiste hääli üksteisest. Oli ainult see vaikne kaja, mis minuni kandus. Ma ei suutnud end leida, nende üksikute valust kriiskavate kehade kõrvalt. Ma ei kuulnud isegi omaenda mõtteid. Nagu oleksin ma kadunud. Nagu oleksin ma kukkunud kõrgelt, leegitsevale klaasist pinnale, unustustehõlma vajunud.
Pime, palju pimedust, adusin ma iseendale. Mu kiirus näis aina kasvavat, kui ma nagu vihur läbi õhu kihutasin. Ah, et selline tunne ongi siis lennata. Vabastav kõikidest mõtetest, mis su ümber tuhatnelja kihutasid. Ma tundsin, et kogu koorem on mu õlgadelt langenud.
Mu silmi jõudis ere valgus, mis mind pimestas ja relvituks tegi. Kas sellest, et ma oma keha kontrollida ei saanud, polnud juba piisavalt? Kui palju üks inimene oma viimastel eluhetkedel veel kannatama peab? Kaua see valu kestab veel?
Öeldakse, et kui surm on silme ees, siis jookseb kogu elu su silme eest läbi. Miks siis minule ei lubatud midagi? Miks mina ei saanud rahus nautida õnnelikke hetki koos oma tuttavate, oma perega? Puud hakkasid suurel kiirusel minu poole lendama ja maapind tuli üha mu poole. Varsti on see kõik läbi, lohutasin ma end. Varsti on see kõik lõppenud. Käis vali mütsatus ja ma tundsin, kuidas mu pea tahapoole raksatas. Valu, palju valu. Sel hetkel ei tundud ma enam midagi..
Ma kuulsin kiirabiauto sireene. See tuli järjest lähemale ja peatus siis kummidevilinal. Kuulsin ainult kantkendlikult üksikute autouste kinni prõmmimist ja inimeste rahustavaid karjeid. Ära jää magama, ära pane oma neetuid silmi kinni. Siis tõsteti mind kanderaamile. Ma ei tundnud enda käsi ega jalgu. Täpsemalt öeldes, ma ei tundnud enam midagi. Seejärel valitses mu ümber tühjus, täielik tühjus. Kõik. See oli läbi. Ma Olin kadunud..
