Varjutus

Varjutus 33 Uus projekt

Päev hiljem kõndisin ise haiglatiivast välja, ikka veel nõrk aga tahtmist täis väljaspool igavat valget ruumi kõndida. Pidevalt oli keegi minu ligidal ja olin enam kui kindel, et nad tegid seda meelega. Rahu sain alles siis kui naasesin koju. Siis oli Max mul silma peal hoidmas, aga õppimise kõrvalt jäi tal selleks vähe aega. Veetsin peagi suurema osa ajast keldri korrusel, täiendades oma tiibade mõningaid detaile. Terve aeg kuulasin kõlaritest kostuvat muusikat, kuniks Max tuli ja soovitas mul muusika vaiksemaks panna, kuna see hakkas teda häirima. Olin peagi tegutsemas uue projektiga. Nimelt tegin Daniga vahetuskaupa. Andsin ära happerohelise BMW ühe sinise ja valget värvi 1969 aasta Chevrolet Camaro SS vastu. Nagu Lincolniga oli, tuli ka see ise kokku panna. Saadsin Kathyle korraldused mõningad osad mulle ära tuua. Olin ametis auto visandi joonistamisega, kui Max ruumi sisenes ja laua ees seisma jäi.

Kas midagi on probleemiks? küsisin pliiatsit kõrva taha pannes ning paberile joonistatud auto kuju silmitsedes. 

Millega sa tegeled? küsis ta kätega lauale toetudes ja pilti vaadates.

Visandamisega. Ma kavatsen selle auto üle värvida ja hakkan tegelema värvide sobitamisega. vastasin pliiatsit kõrva tagant kätte võttes.

Kas seda ei peaks viimasena tegema? küsis ta minu kõrvale tulles.

Mul pole osi ning mul on igav. Sa ei luba mul ju ikka veel majast väljuda või kuidas? Ma tunnen et olen taas terve ja võiksin isegi kellegagi kakelda kui vaja. ütlesin vastu tooli seljatuge toetudes.

Ma muretsen su pärast. Sind mürgitati ja ääre pealt oleksid sa kuuli ka veel saanud. asetas ta käe mu õlale.

Ära muretsemisega üle piiri mine. See hakkab mind hullemini väsitama kui niisama istumine. laususin vastu ning tõusin püsti, kõndides uue auto karkassi ette. Mis sa arvad, kas see tuleb sama hästi välja kui Lincoln? küsisin Maxi poole vaadates, kes oli ikka veel laua juures.

Ma arvan et sama hästi või isegi paremini. Ütles Max ruumist lahkudes. Ei läinud kaua, kui kuulsin kontsade klõbinat ja taaskord ukse avanemist.

Alex! Nüüd räägi mulle kohe ära, mis sinuga vahepeal juhtus!? kuulsin Kathy muretsevat häält, kui ta mu tööruumi sisenes.

Mitte jälle.... ohkasin vaikselt. Las Max seletab sulle. Ma ei jaksa enam. Ma pidin koju jõudes tervele hunnikule ta küsimustele vastama ning mul on pikaks ajaks neis minuga seonduvatest küsimustest kõrini. vastasin sõrmi läbi juuste lükates. Kuulsin, kuidas mu kõht korises nagu surema hakkav vaal. Jäime Kathyga teineteisele otsa vaatama, kuniks ta mu käest kinni võttis ja mu ruumist välja vedas.

Marss sööma. Ma ei taha et su kõht oma vingumisega meie vestlust segaks. ütles ta.

*

Peale mitut pikka ja tüütut tundi sain minna oma tuppa. Olin Kathyle rääkinud absoluutselt kõigest mida mäletasin enda juhtunud olevat, saades tal pidevalt pahuraid ja süüdistavaid pilke. 

Kuidas sa julgesid üksi sinna ussipessa minna!? Sa oleksid võinud surma saada!? lausus ta mu jutu peale. Peale tema toodud auto osade trantsportimist garaaži/töö ruumi (muidugi pidin ma eemal püsima ning minu asemel oli Kathyt aitamas Max) lahkus Kathy mu majast, sosistades Maxile midagi kõrva. Kindlasti korraldus mul silma peal hoida. Miks kõik äkki nii mures olid? Ma ei olnud suremas!!

Lõpuks.ometi.vaikus. pomisesin voodile pikali heites. Tundmata väsimust, olin ma ikkagi väga kiiresti magama jäänud. 

Ärkasin kell 1 öösel üles, kuuldes kusagilt kaugelt valju kolinat. Võtsin voodi alt kotist ühe noa ning hiilisin hääletult välja ning trepini. Hääl tuli köögi poolt, kuhu ma ka läksin. Seisin mõne sekundi ukse kõrval ning hüppasin oma peidukohast välja ja kööki sisse, lülitades tuled põlema.

Kurat võtaks Max! Mida sa nii hilja siin teed!? karjusin koheselt välja, nuga tugevalt sõrmede vahel. 

Söön. vastas ta pooleldi täis suuga, hoides käes võileiba. Toetusin seljaga vastu seina saates poisile pahase pilgu.

Kui sa juba teed siis tee mulle ka üks...või kaks. ütlesin laua taha toolile istudes, märgates alles siis endast veidi eemal laptopi.  Ning kust see tuli? küsisin laptopi poole suunates.

Ostsin. Mul on üht ja teist kooliga seonduvat seal hoida ning suhtlen mõningate semudega. Ära muretse, ma ei räägi kellelegi midagi mida ei tohi. ütles ta enne kui oleksin jõudnud midagi ise öelda.

Selge. pomisesin lauale toetudes, kuniks taldrik kahe võileivaga minu ette saabus.

Ma vaatan, et sa oled rohkem sööma hakanud. mainis Max teisele poole lauda istudes, lülitades laptopi sisse.

Võimalik. laususin hambaid võileiva sisse lüües. Terve tunni ei rääkinud kumbki mitte midagi. Lõpetasin söömise, viies taldriku kraanikaussi. Pesin taldriku ära ning asetasin restile kuivama. Kõndisin tagasi oma tuppa, käies pesemas ning pugesin uuesti teki alla, jäädes ka uuesti magama. 

*

Ärkasin üles kohutava tunde pärast. Tormasin tekki kõrvale visates voodilt ning otse vannituppa, asudes tualettpotti kallistama. Tõmbasin juuksed kõrvale, samas kui teine käsi sirutus paberi või rätiku järele, et suud pühkida. Suudsin kätte saada rätiku ning veidi aega hiljem istusin sellega põrandale, selg vastu külma seina. 

Al! kuulsin Maxi kutset, kui ta uksele koputas. Aaall. venitas ta mu nime ning tuli sisse. Kuulsin samme vannitoa ukse poole sammumas, pöörasin pilgu sinnapoole. Mida sa siin istud? küsis Max minu poole vaadates, seistes ukse juures.

Istun.  vastasin vaikse ohkega.

Sa oled näost veidi ebatavalist värvi. ütles ta minu kõrvale põlvili tulles ning kätt õlale asetades.

Küllap mu organismile ei sobinud hilisõhtune sööming. ütlesin aeglaselt püsti tõustes ja hambaid pesema hakates. Max kõndis vannitoa uksest välja, lükates ukse kinni.

Mis kurat minuga toimub? küsisin endalt.