Varjutus

Varjutus 35 Täielik jama

Õhtuks tagasi koju jõudes, vahetasin riided musta värvi kitsaste teksade, pikkade varrukatega musta pluusi ja nahktagi vastu. Jalga tõmbasin põlvedeni saapad ja haarasin voodilt telefoni, minnes garaaži. Mu telefon hakkas helisema ja helistajaks oli Max. Lülitasin telefoni välja ja toppisin tasku. Istusin kirsipunasesse Chevrolet Camarosse ning käivitasin selle mootori, sõites garaažist välja. Jõudsin kuidagi ikka Charlesi pubisse. Istusin samasse kohta leti äärde ning tervitasin juba tuttavat meest leti taga.

Alex, mis sinuga juhtus? Oled kuidagi väga tujust ära. küsis Charles minu ette jäädes. Kliente eriti polnud, seega oli tal aega rohkem minuga lobiseda.

Minu keelust astuti üle ja mulle öeldi otse välja kõik, mis minust arvatakse. vastasin lühidalt. Küllap ma olin seda väärt lisasin käsi letile toetades.

Mmhh...see on küll jama. pomises ta korraks enda selja taha pilku saates. Soovid midagi kangemat?

Alkohol ei lahenda probleeme. vastasin kulmu kergitades.

Kõige targem asi mida venelase suust olen kuulnud. ütles Charles eemale minnes, et juurde tulnud kliente teenindada. Lülitasin telefoni korraks sisse, et kella vaadata. Märkasin, et mulle oli telefoni tekkinud 11 vastamata kõnet. 5 Maxi poolt, 4 Clinti poolt, üks mu isalt ning viimane tundmatult numbrilt. Kell oli 23.45. Pubist lahkusin alles 1.34, suundudes ikka täiesti kainena Kathy poole. Koputasin tükk aega uksele, kuniks uks avati.

Alex? Mida sa nii hilja siin teed? küsis ta unise häälega, tõmmates mind uksest sisse.

Öömaja, kui saab? Mul on omad põhjused miks ma koju ei lähe. küsisin jaki lukku avades.

Muidugi saab. Tule. ütles ta mind kätt pidi teisele korrusele vedades, andes mulle kasutada ühe külalistetoa. Käisin kohe pesemas ning tõmbasin selga Kathy poolt saadud öösärgi. 

*

Järgmisel päeval läksin siiski koju tagasi. Max oli seal mind ootamas, sörkides pidevalt minu järel ning üritas ära leppida. Ma ei saanud aru miks tema? Lukustasin end mõneks ajaks oma tuppa, vahetades riided. Tõmbasin selga sinised kitsad teksad ja musta topi koos mustade ketsidega. Sörkisin oma toast välja ning alumisele korrusele tööruumi. Panin seest poolt turvakoodi sisse, lukustades ukse. 

Al! Miks sa ukse lukku panid!? küsis Max ust avada üritades.

Ma tahan rahu ja vaikust. Sa oled juba suureks kasvanud ja saad ise hakkama. Sul pole mind vaja ja võid teha ükskõik mida. vastasin laua taha istudes. Veidi hiljem hakkasin taaskord autot kokku panema.

*

Terve nädal oli mööda läinud. Max oli veel suuremas pabinas ja üritas mind ikka veel tööruumist välja saada. Tegelikult ma olingi käinud väljaspool tööruumi, aga hilja õhtul kui Max magas ning tavaliselt baarikapi kallal. Tööruumi laua alla oli kogunenud juba 8 tühja pudelit ning üks alles alustatud oli laua peal. Auto oli peaaegu koos...samamoodi koos oli ka mu mõistus. Ma ei olnud terve nädala jooksul peaaegu kordagi maganud, kuna ma lihtsalt ei suutnud. Ma teadsin kuidas see kõik mulle mõjuda võis, aga ma ei kippunud hoolima. Telefon oli mul ruumist välja visatud, kuna peale välja lülitatud oleku polnud sellest asjast lihtsalt kasu. Niipea kui ma telefoni sisse lülitasin, tulid kõned ja sõnumid. Hea seegi, et ma telefonile lihtsalt mutrivõtmega kolakat ei andnud. Järgmise nädala alguses olin auto kapoti all viimaseid osi paika sättimas kui ukse poolt kostus piiksatus nagu uks oleks ise turvakoodi maha võtnud. Ma ei pööranud end enne ringi kui kuulsin samme sisenemas. Pöörasin end veidi ümber, märgates külalist ning pöörasin end tagasi auto poole, keerates mutri oma kohale kinni.