Varjutus

Varjutus 38 Esimene üle elatud päev.

Seisin vannitoa peegli ees, tegeledes meigi kallal. Olin otsustanud kasutada hõbedast, musta ja veidi ka lillat tooni silmade raamimiseks. Saades meigiga ühele poole, võtsin käsile oma juuksed. Kammisin nad korralikult läbi ja tegin lokid, tänades mõtetes, et ma lokitangid üldse kaasa võtsin. Kinnitasin paar salku näo juurest juuksenõeltega eemale ja kõndisin vannitoast välja magamistuppa. Voodi peal oli kleit mida selga panna kavatsesin.

Kaua sul veel läheb? kostus Clinti hääl teiselt poolt magamistoa ust.

Saame fuajees kokku. laususin vastuseks, tõmmates kleiti selga. Hetk hiljem oli kuulda ukse avanemist ja sulgumist, millele järgnes vaikus. Niisiis, kleit mille selga tõmbasin, oli tumelillat tooni, eest ulatus peaaegu põlvedeni. Tagant oli see veidi pikem. Kleidi üla osa oli korsetilik, tõmmates mind veidi kõhnemaks kui ma olin. See liibus vastu mu keha, samas jättes ka hingamisruumi. Jalga panin kõrged kontsad, mis olid kleidiga ühte tooni ja samamoodi oli ka käekott, kuhu mahtus ära mu telefon, üks nuga, rahakott ja mõned meigivahendid. Kuna väljas oli arvatavasti jahe, panin peale ühe tumelilla ja musta värvi jaki. Lisasin veetilga kujuliste kivikestega kõrvarõngad ja tavalise hõbeketi kaela ümber nagu ka randme ümber. Kõndisin hotellitoast välja, lukustades ukse ning pannes kaardi millega uks avanes ja sulgus, omale käekotti. Jõudes fuajeesse, märkasin Clinti vastuvõtu laua juures, seljas perfektselt sobituv ülikond. 

John kallis, me võime minema hakata. laususin oma uude karakterisse sisse elama hakates, saates mehe poole sooja naeratuse.

Natalie, sa näed vapustav välja. lausus ta vastu, kui olin tema kõrvale jõudnud. Ta asetas oma käe mu pihale.

Kena lilla lips. Vähemasti sobime värvide poolest kokku. sosistasin temaga koos ukse poole kõndides. 

Kena kleit. Ehk mäletad, et me sobime isegi perekonnanime kaudu kokku. lausus ta vastu, avades ukse, lastes mul ees minna.

Ära sa loodagi, et sihtmärgi nina alla alandlikku abikaasat mängima hakkan.  laususin hoiatava hääletooniga, jõudes kõnniteele ehitise ees.

Ma ei loodagi. Mina ammugi mitte. avas ta hotelli ees seisva musta limusiini ukse. Istusin sinna sisse ning minu järel kohe ka Clint. 

Siis on teema lukus. Mul küll pole 4 aastat abielus olnud naise kogemust, aga sinuga koos pole vist probleemi seda etendada. ei suutnud ma ikka vait jääda vaid jätkasin torkimist.

Nüüd ma mõistan, miks naisi kutsutakse ussideks. lausus ta otse välja, saades mult pahase pilgu.

Tõbras. pomisesin vaikselt.

Jõudsime sihtpunkti 10 minuti pärast. Olime mõlemad terve tee täiesti vait, rääkima hakkasime taas alles siis kui limusiinist väljusime. Peale seda püsisin Clintiga koos, kerge naeratus näole kleebitud. 

Kas teie olete Natalie ja John Brook? küsis meie ette seisma jäänud umbes 40 aastane mees, tema kõrval poole noorem naine, kes paistis olevat ilmega nagu ta parema meelega oleks kusagil mujal. Ma ei süüdistanud teda selles....ma oleksin isegi kusagil mujal olla tahtnud.

Jah oleme. vastas Clint korraks mulle silma vaadates, pöörates pilgu siis tagasi võõrastele.

Martin Victore ja tema on Melinda March tutvustas võõras end ja oma kaaslast. 

Meeldiv tutvuda. laususin sõbraliku naeratusega, käteldes tervituseks mõlema isikuga. Peale seda olime kutsutud lauda.

Nagu ma kuulnud olen, tegelete te suure äriga? Millega see tegeleb?  uuris Martin kahtlustava pilguga, kui olime kõik 4 maha istunud.