Varjutus

Varjutus 39 Retk linnas

Kõik oli jäänud kummaliselt vaikseks. Kogu hoone oli äkitselt pimedaks jäänud nagu oleks tekkinud elektrikatkestus. Kõndisin hääletult edasi, otsides kappidest taskulampi, mille ka leidsin. Lülitasin selle sisse, minnes uksest välja koridorile. Mitte kusagil polnud ikka midagi kuulda. Kõndisin edasi, õhk justkui kurku kinni takerdumas. Ma kardsin...ma ei tea mida. Pöörasin end hetkega ümber, kuuldes samme lähenemas, suutmata siiski kedagi näha.

On siin keegi?! hõikasin valjult, mulle vastamas vaid mu oma hääle kaja. Aeglaselt hingates kõndisin trepini, minnes sealt alla. Kuulsin lähedusest kellegi valju karjatust. Kõndisin treppidest alla ja sinna kust hääl tulnud oli. Jõudsin välja ühe hotellitoani, mille uks oli kinni. Lükkasin selle aeglaselt lahti, sulgedes selle siis sama kiiresti. 

Ei...see ei ole võimalik... pomisesin väriseva häälega. Lükkasin ukse uuesti lahti, märgates põrandal kellegi elutut keha. Kogu põrand oli verest üle ujutatud. See oli vaid vari selle kõrval, mis oli isikuga veel juhtunud. Ta pea oli puudu. Õigemini mitte puudu, aga mitte seal kus ta olema peaks. Tundsin iiveldus tunnet kõhus, märgates isiku laiali lennanud pea tükke kõikjal põrandal. Kõndisin mitu sammu selg ees uksest eemale, hakates siis jooksma. Pöörasin teisse koridori, saades uue šoki. 

Clint! karjatasin ehmunult, märgates kaetud näoga meest Clintist veidi eemal, hoides teda relvaga sihikul. 

Lex, jookse! karjus Clint pilku minu poole suunates. Kostus lask ning võõra madal naer. 

Kiljatasin valjult, olles voodil hetkega istumas. 

Mis juhtus? küsis Clint samuti end istuma ajades. Külmavärinad jooksid üle mu keha, pisarad voolasid ojadena üle põskede ning hinge mattis tohutu hirm. Vaatasin üle kere värisedes Clintile otsa. 

See oli....mu elu..k-kõige kohutavam õ-õudusunenägu. laususin tema külge klammerdudes. Ta hoidis mind enda vastu, liigutades oma kätt mu seljal rahustavalt üles ja alla.

Rahu..see oli kõigest unenägu... sosistas ta tekki minu ümber tõmmates. Ürita uuesti magama jääda.  Vajusin külili tagasi voodile, hoides silmi tükk aega lahti. Clint oli selili, silmitsedes lage. Veidi hiljem pööras ta end seljaga minu poole. Sulgesin silmad, üritades uinuda. Ei läinud kaua kui nähtud unenägu taas silme ette tuli ja mind silmi avama sundis. Ma ei julge magama jääda. Ma ei taha Clinti ka uuesti äratada....ma ei tohi end nii nõrgana näidata. mõtlesin koheselt. Ohkasin vaikselt ja mõtlesin mida teha. Käigu mu eneseuhkus ka sinna kuhu päike ei paista.. andsin lõpuks alla. Ronisin üle Clinti tema ette, liibudes tema vastu. 

Ei saa ikka magama jääda? küsis ta oma käsi minu ümber põimides.

Tunnistan...ma ei julge magama jääda. Loodan et nii suudan. laususin allaandliku häälega. Pöörasin talle selja ning ta tõmbas mu kaissu. Tundsin end taas turvaliselt. Suudsin tükk aega hiljem isegi magama jääda.

*

Ärgates hommikul üles, tundsin esimese asjana iiveldustunnet. Olin hetkega voodist väljas ja hõivasin vannitoa umbes 5 minutiks. Tundus et kogu mu sisikond avaldas soovi väljapääsuks. Ronisin peagi tualettpoti juurest püsti, pestes ära oma hambad ja näo. 

Kas jälle pistikud jamavad? esitasin endale küsimuse. 

Kallis, on sinuga kõik korras? kostus Clinti hääl ning peagi oli ta vannitoa uksel.

Kõik on korras. Tundub et mul on eilsest šokist lihtsalt paha olla ja närvid nõrgad. laususin hädise naeratusega.