Ohverdus julgeoleku nimel (eesti keeles)

#15 Elva

Hei, hei,

Kuula laulu, see on üli üli üli oluline.

Kui hetkel ei saa, siis ära ka hetkel loe.

Oota veidi, see on seda väärt.

xoxo

————-

Oled sa kunagi tundnud ennast täiesti ja lõplikult üksi? Maailmast nii ära lõigatud, sillad tuhaks põletatud, nagu jookseksid ainukese inimesena mööda Manhattani tänavaid lootuses leida mõni Samantha või Robert Neville*.

Mina olen.

Ja mitte miski pole sellise karantiiniga võrreldav. Tunned nagu tahaksid kerida ennast väikeseks palliks. Mitte ainult enda keha vaid ka oma meeled, mõtted ja tunded. Kerida selle üksinduse kokku nagu Novaluxi magamiskoti ja pakkida ta ajukelmete vahele pappkasti kirjaga "KEEP OUT" ja jätta selle hallitama, kuniks sa ise tolmuks laguned.

Need õõnsad plaksutused angaarinurgast panid mind täpselt nii tundma. Nagu oleks see inimene, kes mu agooniat nägi jätnud mind paljaks terve maailma ees. Ja avatus ei pane sind ennast tundma osana millestki, otse vastupidi.

Miks muidu Curt Cobain endale kuuli pähe lasi või Amy Winehouse ennast surnuks jõi ja ei, ma ei usu Club 27sse** - nad olid üksinda, nii üksinda, et kõik teatsid nendest iga viimast kui detaili.

Põrand mu all tundus kui elus. Pisikesed metallitükid ronisid üksteise otsa ja ehitasid imelisi kujusid ja ainukene asi, mida mina teha suutsin oli tõmmata ennast kogu selle kaose ees kerra ning pugeda lähemale ainsale väljapääsule. Mille ääres ma ennast kõigutades toas toimuvat kaootilist põranda ja tulnukatehnika tantsimist vaatasin.

Ma ei oska seda teile isegi seletada.

Angaari põrand oli elus.. See oli elus. Enne metallist kollaažina tundunud magneetilised 1cm läbimõõduga klotsikesed ronisid üksteise peale, tekitasid kraatreid ja imelisi metallist torne.

Prožektorid olid kustunud. Seda kõike valgustas vaid üksikud sügise keskpäevased päikesekiired, mis läbi ümmarguse katuseakna angaari pääsesid ja metallil peegeldudes teineteisega kulli mängisid.

Kõik tundus utoopiline, kuid ma kõigutasin ennast ukse ääres edasi tagasi, nuttes ikka veel lakkamatult. Kuni märkasin, kuidas musta riietatud pikk kuju peaaegu hõljudes metallitükkidel ennast väljapääsu poole sõidutada lasi.Ma ei tõusnud püsti, ma ei jaksanud. Istusin, lihtsalt istusin ja jälgisin, kuidas ta minu poole voolab, ikka lähemale ja lähemale.

Kuju osutus peaaegu valgete juustega naiseks, ta nägi välja haldjalik ning otse kui teisest maailmast, hõbedased juuksed halona õlgade ümber voogamas. Naisel oli seljas must kinono ning tema käsi puhkas metallikuubikutest postamendil, millel seisis kogu ruumi kontrolliv tahvelarvuti.

Naine naeratas, ... soojalt? Olin peaaegu unustanud, milline näeb välja üks soe naeratus. Ta astus poodiumilt alla ning kõndis aeglaselt ja peaaegu hääletult minuni.

"Vabandan, kui sind ennist ehmatasin, aga ma olen hämmastunud."

See hääl, ma teadsin seda häält, olin seda varem kuulnud.

"Ma pole vist kunagi kuulnud, et keegi esitaks ainsatki poplugu sellise sellise entusiasmi ja hingestatusega. Nagu ütlesin, olen hämmastunud."

Ma ei vastanud. Ma isegi ei vaadanud talle otsa. Üritasin närviliselt välja mõelda, kes on täpselt see blond, ajatu väljanägemisega naisterahvas ja kust ma tema häält varem kuulnud olen. Tema välimuse oleksin iga kell ära tundnud. Ma ei olnud kunagi näinud kedagi nii .. täiuslikku.