See kõik toimus koolis

Hommik kahekesi

„Kas sa saad üles nüüd Rebecca  või ma ründan sind!“ Kuulen nüüd, kuidas ta tekki üles tõstab ja liigub mulle lähemale. „Ma olin öö otsa sinu juures, kas sa saaksid nüüd minust  aru, palun ma hoidsin end tagasi  kogu öö ja nüüd pead sa selle eest mind kiitma, anna mulle midagi, mida ma tahaksin...“

Avasin silmad, ta oli mulle nii lähedal. Rando toetas käsi mu padjale  ja liigutas oma nägu mulle lähemale

„Uinuv kaunitar ärka nüüd üles, ole nüüd valmis oma ilusaks hommikuks ja veel ilusamaks koolipäevaks, olen täna terve päev sinuga.“

Vaikselt sositas ta mulle kõrva ja eemaldus, ta jäi pinevalt vaatama mu silmadesse, mul peas keerles vaid mõte

 „ SUUDLE TEDA, SUUDLE TEDA, SA JU TAHAD SEDA!“

 ja ma liikusin talle kiiresti lähemale ja suudlesin teda, loodan, et ta ei lükka mid eemale nagu eile. Ma päriselt soovin teda suudelda, kui ta mind paregu eemale lükkab siis kaotan oma julguse.

Kuid ta ei lükanud mind eemale vaid pani käed mu näole ja surus huuled veel tugevamini minu omadele. Kuum ja pikk suudlus, see suudlus venis nii pikaks ja kuumaks, et unustasin isegi hingata. Panin käed ta rinnale ja tõukasin ta eemale.

„ Appi  ma unustasin hingata, sa röövid mult viimsegi mõistuse, kuidas sa sellega hakkama saad. Ma poleks kunagi arvanud, et keegi suudab minuga midagi sellist  teha.“  Ja siis tuli mul pähe.

„Oota mis kell on???“

„Heheh oih sind küll Rebecca, kell on alles kuus hommikul. Vaata, kui madalal päike veel on.“ Hingasin raskelt välja ja kallistasin Randot hästi kõvasti. „Siis meil on vel paar tundi aega vaata, et sa mind lahti ei lase, kui mul külm hakkab siis viskan sind kohe voodist välja ja ei võta sind kaasa.“

„No kuule ära ole nii kuri, ma olen siin sinu kõrval ega lase sind lahti, ära ainult mind voodist välja viska“ ja nüüd ta hakkas itsitama ning kinkis kerge põse musi mulle. „Kes see nüüd on kuri inimene, mina küll ei noriks sind väikeste musidega.“ Ütlesin välja seda, mis mulle pähe tuli ja kohe kui mulle jõudis kohale, et ütlesin seda kõva häälega välja, peitsin end teki alla.

„Oi appi, oi appi ma ju ei öelnud seda kõvasti?“  „ Ikka ütlesid“ nurruva häälega sosistas ta tekki alla ronides. Ma ei teadnuki, et ma sulle nii palju meeldin, et eelistad mind suudelda, kas siis musid ei meeldi sulle???“

„ MUIDUGI MEELDIVAD!“ mu hääl läks kuidagi väga valjuks ma peaaegu karjusin selle lause välja. „ Vabanda, nad meeldivad mulle, kuid sel hetkel tahtsin sult suudlust, mitte liht labast musi.“  Tegin nüüd imelikku häält, midagi sovumise ja köhatamise vahepealset. Ja see tegi Randole koledasti nalja.

„HAHAHAHHA, oi sind küll sa ikka suudad mind imestada. Poleks elu sees arvanud, et sa võid nii käituda. Rebecca, sa oled nii huvitav. VÕI ÕIGEMINI MA PEAN SULLE NÜÜD MEELDE TULETAMA.

MA ARMASTAN SIND REBECCA!“  Viimaste sõnadega suutis ta lõpuks ronida mu tekki alla ja kinkis mulle õrna suudluse huulele.

Suudlesin teda vastu, kujutasin juba, kuidas ma  temalt pluusi seljast kisun ja tema püksivöö, lausa segas mu silmi. Kas ma peaksin häbenema, mis mul viga on, miks ma unistan sellistest asjadest, mida ma ei teeks elu sees, kuid nüüd tuli mu ellu Rando ja muutis kõik ning kõik mu soovid ja kired, kuidas ma peaksin nendega võitlema, ma ei saa midagi teha ilma temale mõtlemata.

Mis tunne oleks olla koolis temaga, kas ma saan ikka teda suudelda või  hoida käest kinni? Või peaksin end tagasi hoidma, ma olen nii rikutud nüüd. Mõtlen kõike üle, kardan oma silmi isegi sulgeda, sest kujutan ette, kuidas Rando võtab oma särgi seljast ja tuleb mind kallistama, tunnen isegi ta kuuma ihu oma unistustes.