Elus on alati nõnda:
Sina armastad mind,
mina teist.
Sina armastad mind,
just mind.
Mind sellisena kes ma olen.
Olgu see siis ilus või kole,
tark
või loll.
Sina armastad mind.
Ainult mind.
Mina armastan Teda.
Kuid kas tõesti Teda?
Või ainult kujutluspilti ja ulmet,
meelepetet
ja soovunelmat.
Mina armastan Teda?
Ei tegelikult mitte.
Kuid ise ma seda ei taipa ma mitte.
Tema ei armasta kedagi,
peale iseenda.
Vahel mitte sedagi.
Ei näe ta kedagi ega midagi.
Ei mind sind ega ennast.
Ei tunne Tema armastust
ega kurbust.
Tema ei armasta kedagi.
Tema ei tunne midagi.
Nõnda me tiirleme
ja seisame.
Oleme vangis
ses mõttetus kolmnurgas,
kus pole olemas ei otsa ega äärt,
pole näha väljapääsu
ega pääseteed.
Sest raudsete ahelatega
hoiame me ise ennast seal kinni.
Sest sellised me oleme.
Ja see on kolmnurga olemus.
