Eesti popkultuuri saladused

Paksude vargus

Mu silmad on kui kinni liimitud. Kuulen vaikset, kuid segavat heli. Mis see küll olla võib? Naabritel jälle pidu? On politsei jälle platsis?

Aga ei. Pinisev heli tuleb telefonist minu öökapi peal. Avan lõpuks silmad peale mõnda aega mõtisklemist ning tõstan telefoni näo kohale. Miks Clicherik mulle helistab? Kell on ju 4:36. Viimane kord kui teda nägin oli aastal 2020 ja ka see oli läbi Zoomi. Imelik.

Vajutan viimasel sekundil rohelisele helendavale nupule.
"S/N! S/N! Tule appi! Mäx on jälle mingi pasaga hakkama saanud!" Karjus ja hingeldas ta.
"Mida vittu sa ajad?" Mu hääl oli kare ning madal.
"Ta kogemata müüs meie uue albumi 'Paksud' kurjategijatele nimega An-Marlen ja Heleza! No tuled juba või?!" Kõik jäi korraga vaikseks, tema kajav hingeldamine ainus heli.
"Kus pärapõrgus sa veel ol- oota facetime'i mulle," ma sonisin midagi kokku, mu lutsukommi suurune aju saamas liiga palju infot korraga.

Ta punane nägu võttis üle mu telefoniekraani. Ehmusin kui nüüd aus olla.
"Ma olen helitehases! Meil pidi siin kontsert olema, aga Heleza võrgutas Mäxi keset soundchecki ära ja nüüd hoiab teda pantvangis kuskil Tallinki kajutis!"

Ruum tema ümber oli tume ning kõhedust tekitav. Iga väiksemgi heli kajas.

"Aga...mida mina teha saan?" Kõlasin küll õelalt kuid ma tõesti ei tea kuidas mina aidata saaks. Ta võttis lonksu Saku kulda ning jätkas, "laeva kapten on Martti Hallik. Tean, et olete varem kohtunud-"
"Saad sa aru ma olin 12-"
"Lase mul lõpetada. Nii. See võib kõlada veidralt kuid- no see ongi tegelt veider...eeeee- ta on või oli obsessed sinuga," puterdas ta lõpuks midagi kokku. Tundsin enda nägu valgeks minevat ning panin ka lõpuks väikese tule põlema.

"Lõpeta ära see ei ole naljakas. Kui see mingi kuradi prank on siis ma löön su koos teie kõikide vinüülidega maha, ma tahan magada," lõpetasin kõne ning sulgesin silmad, kuid asjata. Juba jälle uus kõne. Seekord, aga snapchatis ning imelikul kombel Martti Hallik. Kuna ma tema veel sõbraks olen addinud. Ilmselt kui olin 12...

Vajutasin ka nüüd rohelisele 'join' nupule. Otsa vaatas mulle koera filtriga blond mees laeva roolis. Avasin korralikult enda tumepruunid ripsmerohked silmad ning nii see oligi. Täitsa ehtne Martti Hallik.

Jõllitasime üksteisele otsa. Martti oli see, kes avas suu esimesena.
"Kui tahad veel kunagi Maxi lavalt kukkumas näha, tule Piritale. Aga üksi. Ootan sind siin..."
"Oota misasja-" ta pani kõne kinni. Nojah. Mida ma nüüd siis teen.

Mõtted käisid mu peas ringi kiiremini kui Maria Rannavälja rääkimine. Otsustasin ikkagi asja uurima minna.

Tõusin püsti ning ringutasin enda jäsemeid, samal ajal haigutades. Kajakate kiljumine käis juba närvidele. Vaatasin aknast välja, päike juba tõusmas. Kõndisin riidekapi juurde ja viskasin selga esimesed riided mis ette tulid. Lõpptulemus oli fantastiliselt kaootiline. Hiiglaslik Evert Poomi 'sina lits ei tea kedagi' pusa ning neonkollased Adidas dressipüksid. Keerasin juuksed krunni ning hakkasin ukse poole tatsama. Tõmbasin jalga Shreki kroksid ja lahkusin Pirita poole.

-

Vaatan vee poole mis sillerdab päikese käes, unustamas miks ma siin olen. Tunnen tugevat puudutust enda paremal õlal ning teen järsu pöörde. Kuulen kõrvatrumme lõhestavat prantsatust ja karjatust.
"Tule püsti- no mida nüüd, tule juba..." rahmeldadas keegi.
Mõne sekundi pärast seisidki minu ees mustades ülikondades Heleza ja An-Marlen.

"Isand ootab teid," teatas An, tirides mind enda järel vee poole kaasa. Mida lähemale me jõudsime, seda rohkem oli näha vee sees olevat tunnelit. Kuna see veel sinna sai? Tunnelist kajas 'bad bitch' clicherikult ja mäxilt. Puusa ajas küll nõksuma ja jala tatsuma kuid Ani haare mu käsivarrest tugevnes ning lõpetasin enda liigutused. Heleza järgnes meile, ikka veel liiva enda pealt maha pühkimas.

Tunnel oli tumeroheline ja vetikaid täis. Ka haises vetikate järele. Tunneli lõpus oli uks, ukse kõrval turvamehed, turvameesteks olid Genka ja Reket, nende käes roosad karaokemikrofonid, ise laulmas laulu kaasa. Reketi ilme muutus mind nähes. Ta viskas mikrofoni SkyPortaali enda taha ning vaatas mind aeglaselt üles ja alla. Genka vajutas suurt lillat kolmnurkset sätendavat nuppu. Koheselt avanes klaasist uks. Astusime sisse, Heleza ainukesena aitäh ütlemas.

Silt Tallink võttis mind sõnatuks ja jalutuks. No lõin enda pea vastu seda ära. Koperdasin naiste taga, jälgimas kõike mis toimub. Põrandad olid kaetud Mäxi näolise vaibaga, laed Marttiga. Telerid olid krutitud etv peale, hommik Anuga parasjagu pooleli. Külas- oota mida?! Britt?! Mida tema seal teeb?

Ei jõudnudki rohkem kuulata kui juba olime uues ruumis ning uksed uuesti sulgesid.

"Siin sa siis oled..." kärises hääl teiselt poolt tuba. Ta pööras tooli meie poole ning, jah. See oligi Martti Hallik.
"Asume asja kallale. Meil pole kaua aega. Varsti album dropibki ja siis on juba liiga hilja,"

Laevarool pööras end ise vasakule. Sõitsime kaldast aina kaugemale ja kaugemale.

"Tüdrukud on juba suure osa tööst ära teinud. Aitäh teile," ta noogutas paari poole emotsioonita kuid pööras pilgu otsemaid uuesti minu poole.

"Mäxil pole kaua aega jäänud."