Miia Ja Leo jõuluõhtu.

1. peatükk "Jõuluhommik"

Miia tegi silmad lahti. Tuba oli juba valge, oli üks eriline päev, jõululaupäev! "Leooo!" Hõiskas Miia "On jõulupäev, on lumivalge jõulupäev!". Leo kargas voodist püsti. Nad jooksid tipa-tapa oma väikeste jalakestega jõulu susside juurde. Leo leidis sealt mänguauto, Miia aga pisikese kaisujänku. Nad mõlemad kiljusid rõõmust, ka kingitused olid kuuse alla ilmunud, kuid neid veel avada ei võinud, tuli oodata õhtuni. Siis kargasid nad köögi uksest sisse ning ronisid toolide peale. Ema teatas: "Rahu, rahu küllap varsti ka see õhtu kätte jõuab. Nüüd aga sööge kõhud pannkooke täis ja pärast seda lähme metsa kuuse järele!" Miia krimpsutas nina ja küsis: "Miks me alati õhtuni peame ootama? See on ju nii igav, terve pikk päev ootab ees!" Leo aga vastas: "Aga me saame kuuse järele minna! Eelmine aasta ju ei saanud, sest me olime haiged." Isa astus tuppa ja naeris: "Hahahaa, kül teie olete ikka põnnid! Noh, ega muud polegi  lippame metsa." . Isa ja ema tõmbasid jalga paksud püksid ning selga villase talve jope väiksed aga punnitasid selga kombekad! Siis astusid nad välja välisuksest paksu lume sisse. Pere võis teele asuda.