Üksteist tormis

1. osa, Alessia

Nägin teda esimest korda õhtuses pimeduses. Ta liikus nii graatsiliselt, et mõte, et tegu võiks olla meessoost isikuga, ajas mu naerma.

'Less, buss tuli.' ütleb Eleri- mu klassiõde ja parim sõbranna.

'Aa, sorry, ma olin mõttes.' vabandan ja astun bussi.

Istume kõige taha, akna alla. Avan koti ning hakkan kõrvaklappe otsima.  

'Kuhu sa muidu täna lähed?'

'Ma arvan, et Tate'i ja Ellie juurde.' ütlen, mõeldes, mis ime läbi mu sugulane minust ära pole tüdinenud. Mu vanemad on pidevalt ära, nii et olen väiksest saati tema juures elanud. Kogu aeg. Alguses oli see lõbus. Aga nüüd kui Tate on abielus, tunnen end seal üleliigsena.

'Oki, jaga siis kooli gossi edasi talle. Ma igatsen teda nii väga.'

'Teen seda.'

Elena otsustas suvel kooli pooleli jätta ning kirjanikuks hakata. Toetame teda Tatega väga. Kuigi ma arvan, et Tate lihtsalt ei soovi, et ta naine öösiti baaris töötaks.

'Mis sa ise nädalavahetusel teed' küsin ning panen ühe klapi kõrva, sellal telefonist vaikselt Lana del Rey'd kuulates.

'Mul on võistlused, õhh. See uus treener ajab mul sita keema.'

'Justin? Ta näib suht kuum.' narrin.

'Kuum? Või veel.' mühatab mu sõbranna.

Sõidame vaikuses. Mina klapid peas ning Eleri vahib ainiti aknast välja. 

'Hei, kas sa tead seda meest?' küsib ta järsku.

'Meest?'

'Seda, kes just teie kõrvalmajja läks.'

'Ee... ei tea' Vaatan kähku kõrvalmaja poole, aga ei näe kedagi. Kell on kõigest kolm õhtul ja juba on pime-vihkan seda. 

'Vot tema on kuum,'

'äh, jää vait.' müksan teda ning astume bussist maha.

Kõnnime mu koduni. 'Noh, edu võistlustel siis' kallistan teda.

'Tänks,' Jookseb ta kõrvalmajja.

'Hey,' kõnetab kellegi madal, õrn hääl mind järsku. Pööran end kõneleja poole.

Mees on nägus.  Tema tumesinised silmad vaatavad minu omi. Mehe helepruunid juuksed on nunnult sassis ning tema naeratus on  lihtsalt ideaalne. Tüübi habe on põskedeni aetud ning ta kannab tumerohelist kaabut.

'Te-tere,'kogelen.

Võta end kokku.

Mehe silmad sädelesid vihmapiiskade langedes.  

'Kas... sa elad siin,' küsib ta siis.

'Jah, tähendab... mu sugulane ja tema naine elavad siin.  Ma ööbin tihti neil.'

Miks ma seda ütlesin? Fuck küll.

' Nad on siis suht rikkad või...'

'Um... ma pean minema...' ruttan trepikotta.

'Aa, muide mina olen Hans.' tutvustab ta end.  Peatun ja vaatan teda.

'Alessia Isabella' vastan häbelikult. 

Miks ma mingi võõra tüübi juuresolekul häbelikuks muutun?  Jah, ta on kena, AGA ta on kaks korda minu vanust- ma ei peaks temaga midagi arendama.

'Ilus nimi. Alessia Isabella.' Viis, kuidas ta mu nime ütleb, seda hääldab, paneb mu naeratama ning punastan.

Võta end kokku.

Hakkan juba lahkuma, kui järsku...

'Hei, ma tean, et see kõlab veidralt, aga kas sa tahaksid koos näiteks õhtust sööma minna. Näiteks kell kuus, me oleme ju ikkagi sama maja inimesed.'

'Jaa, see võiks mulle meeldida.'

'Näiteks Shelby's.' küsib mees.

'Ikka,' naeratan. Jah, ma olen seitseteist, aga see pole kohting ja pealegi ma ei võta ju alkoholi, ega.

'Super, näeme siis' ütleb Hans ning ulatab mulle paberi.

'Minu number, tahad helista'

'Davai'

Suundun trepikoja poole, olles õhtu pärast elevil.