„Paps, viitsid mind ära vista?"
„Ära visata? Näed, prügikast on seal, aita end ise!" mõnitas isa mind.
„Sa said aru küll..."
„Sorry pole aega..."
„Noojah..."
Mind ootas ees veerand tundi igavat bussis loksumist kooli poole. Vihma sadas ikka veel kui välja astusin ning bussipeatuse poole kiirustama hakkasin. Napilt. Pressisin ennast teiste vahele ning ootasin oma peatust. Black Veil Bridesi lugu rahustas mind, sest ma vihkan väga bussisõitu.
*
„Aitäh kuulamast..." lõpetasin ettekande teemal elu peale teist maailmasõda. Vaatasin õpetaja poole, kes vaikselt noogutas, mis väljendas seda, et kõik oli õige. Kuid tema silmadest oli näha, et ta haub peas mõnda vastikut küsimust, et mitte mulle selle eest viit panna.
„Mis sina oleksid teinud, et näljahäda parandada?"
Käi perse.
Klass oli haudvaikne. Kui ma polnud veel mõne sekundiga suutnud midagi öelda ohkas keegi väga mõnitavalt. Lõin silmad maha.
Õpetaja samuti ohkas. „Klass, kas kellegil on ideid? Sa võid oma kohale istuda."
Lasin kõik vastused kõrvust mööda. Surusin lehe õpiku vahele ning piidlesin kella tunni lõpuni. 10 minutit selle põrgupäeva lõpuni. Toppisin asjad kotti ära, sest oli jääda veel viimane sõjateemaline ettekanne. Igav. Lasin pea lauale ning kohe, kui kell käis, kadusin sealt. Vähemalt oli positiivne see, et mu nahkjakk oli ära kuivanud kaheksa tunniga. Mind ootas ees kaks päeva armsamaga- camaroga.
*
„Isaa... palun! Miks sa ei luba mul minna?"
„Sherry, sa oled alaealine! See on ohtlik."
„Ma saan hakkama! Palun. Ega ma esimest korda ei sõida. Meil on seda raha vaja! Kui ma saan minna ja võidan, saad sa oma võlga maksta..."
Isa ohkas ja vangutas pead. Ma ei andnud veel alla. Ta teadis, et meil pole tegelikut valikut. Meil oli väga sitt kuu... Garaažis oli see kuu vähe kliente ja arved olid maksmata.
„Sherry, sa tead, et meil pole raha auto parandamiseks, kui sellega midagi juhtuma peaks..."
„Ei juhtu!"
„Ise tead, aga kui politsei sind kinni võtab, siis vastutad ise selle eest."
„Jah."
Wohoo!
Mul oli pool tundi aega. Kiirelt vahetasin kodused riided nahk-stiili vastu ja kimasin garaažist välja.
*
Õhtu oli soe, nagu hiliskevadele omane, ja oli hämardumas, kui saabusin mõne kilomeetri kaugusel linnast vanale lennuväljale. Lähenesin rahvahulgale. Jätsin auto seisma ning väljusin, et teistega veidi rääkida. „Sherry! Sa tulidki. Tom! Näed, uue konkurent saabus."
„Vaatame, kas ta sellest uuest jagu ka saab, pidi väga hea sõitja olema."
„Kes?"
Ashley ostutas näpuga. „Jake."
„Okei... aga kuidas seekord papiga on? Kihveod ikka toimuvad?"
„Jah, Tom tegeles sellega ennem," vastas Ashley.
Tom noogutas. „See Jake näitas enne veits oma skille. Ja neid on ikka väga palju, kes talle panustasid."
Ashley veel ütles, et minu korrani on veel umbes pool tundi aega.
Streetracing on tegelikut illegaalne. Aga mulle on see juba väiksest peale meeldinud. Kõige rohkem kiirendamised. Pinge on alati õhus, takib hasart. See on põnev ja ettearvamatu. Jah, on alati need, kes liidrid, kuid ka need vahetuvad. Mina kuulun hetkel veel liidrite hulka. Aga jutud sellest Jakest muutsid mu närviliseks. Vahetasime aeg ajalt pilke. Tahtsin teada, kes ta selline on.
„Edu! Näita siis uuele, kes sa oled," soovis Ashley. Tom lasi kapoti alla ning saatis mulle püstise pöidla, et olen valmis. Naeratasin neile ja sõitsin oma Camaro 69'ga joonele. Meie sõit oli viimane sel õhtul ja kõik ootasid põnevusega.
Hingasin läbi suu ja keskendusin. Jake ilmus mu kõrvale. Ma teadsin, et ta vaatab mind aga ma ei lasknud end häirida. Lühikeses riietuses tibi ilmus meie vahele ning lehvitas lippudega. Start.
„Fuck." Ta sai minust kohe meetri võrra ette. Andsin aina gaasi. Viimane käiguvahetus ja saime võrdseks. Pigistasin rooli. Mu selg oli vastu istet surutud. Mul oli jäänud vähe meetreid lõpuni. „Shiiiiiiit..." Olin hetkega hämmingus - kuidas? Kuid siis avastasin, et ma olen pool meetrit ees. Sain veel vahe pikendada – ja oligi sõit läbi. Minu võit! Mul oli selle üle ikka väga hea meel, sest Jake tundus olevat kõva vastane.
Sõtsime starti tagasi. Jake kihutas minust mööda. Sai vist ego pihta. Astusin autost välja ja Ashley kallistas mind. Ka Tom õnnitles. Olin selle õhtuga ülmalt rahul...
Sain ka oma rahalise osa, mis anti mulle kinnises ümbrikus. Jake ma enam ei näinudki. Olin kindel, et siia ta enam ei tule, kindlasti mitte liidrina. Ajasin teistega juttu kuni oli juba ammu kottpime.
YOU ARE READING
Kiirust lisades
TeenfikceSherry armastab autosi ja kiirust. Aga need viivad teda aina suurematesse jamadesse... - mida suurem on kiirus, seda suuremaks jamad paisuvad. Kas kõik oleks teisti, kui ta oleks õigel ajal pidurdanud?