17 piruetti

Ma oleksin vist pidanud tundma too hetk suurt kahetsust või midagi, kuid ma ei kahetsenud põrmugi. Öeldakse, et sa hakkad asju taga igatsema kui nad on juba kord möödunud ega tule enam kunagi tagasi. Kõlas nagu minu praegune stsenaarium, kuid ma ei igatsenud sekunditki, mis ma seal suures kivist majas veetnud olin. Majas, mida käsiti võtta kui oma kodu. Võimatu. Kuradi võimatu.

Lõin ketsininaga kõnnitee ääres passivat kivi. Väike hallikas kivi lendas kerge õhulennuga eemale, kus ta veel tükike maad sillutisel veeres ning siis retsilisse prantsatas. Mühatasin, kui mu uus sõber rentslisse oli kukkunud ning surusin käed sügavale viigipükste taskusse. Paremas taskus konutas Marlboro välgumihkel, mille mu tädi kunagi Saksamaalt tõi. Ta suri aga ennem kopsuvähki, kui kõik oma välgumihklid jõudis ära kasutada, seega sain ma selle tulemasina endale. Ta oli tore naine, kui ta vaid nii palju sigarette poleks imenud. Kui ta rääkimise vahele suitsu ka tõmbas, oli meie keskmine vestlustempo igati alla kannatatava keskmise.

Vaatasin igatseval pilgul õhtuse taeva poole ning sulgesin silmad. Üritasin kuulatada ümber minu kajavaid helilaineid. Sõrmed olid ümber õlakoti rihma pigistatud ning sõrmused tõmbusid ajapikku jahedast varakevadisest õhust külmemaks. Reede õhtu kohta olid tänavad imekspandavalt vaiksed, seega surusin silmad veel kõvemini kinni ning aeglustasin sammu. Kuulsin üht seltskonda paralleel tänvalt möödumas. Eristasin nende paari sekundi jooksul järgnevaid sõnu: bordel de merde, voiture, femmes, argent, Tequila. Eeldasin oma Sherlocki loogikaga, et tegemist oli minust paar aastat vanemate poistega, kes olid kiimas ja juba natuke napsus.

Jõudsin veel eemal kuulda klaasi purunemist, kui peaga vastu posti panin. "Fils de pute!" vandusin omaette ning hoidsin peast kinni. "Mida vittu, kaitseingel?!" laususin ma emakeeles üle Pariisi tänava, kurjalt taeva poole vaadates. Bd Sadi Carnoti tänav aga hingas vaikusest, ennem kui mu sammud jälle mööda tänavat kostuma hakkasid. Muidugi virutasin ma postile jalaga ühe pettunud hoobi, ennem kui edasi kõndisin. Tõmbasin nina endale omaselt veidi krimpsu ja kortsutasin kulmu. Jalutasin kramplikul ja vihasel sammul tänavalõpuni ning jäin siis seisma. Telefon oli tühi olnud viimased pool päeva ning ma üritasin nagu lind tajuda Maa magnetvälja, et mõista kuhu edasi minna. Mu beeź mantel lendles kevad tuule käes väga poeetiliselt. Krunn sikutas aga mu juuksekarvu peanaha küljest nii kõvasti, et romantiseerida polnud siin hetkes midagi. Kookisin oma viigipükste taskust kümne sendise ja viskasin selle mängleva kergusega õhku. "Kui tuleb kiri, siis vasakule. Kui aga kull, siis paremale," mõtlesin oma ette ja vaatasin kuidas kuldne mündike tänavavalguses õhus helkis.

Kõndisin mööda õhtusest rongijaamast ja peatusin hetkeks. Peaksin ma koju minema? Jah, kuid mitte veel. Otsus langetatud kõndisin edasi. Perrooni kõrvale pandud pingil istus üks vanamees. Suur pudeleid täis kilekott jalge ees ning veel kergelt hõõguv laiaks litsutud koni tema kõrval pingil. Vaatasin teda viivuks, kuid kauem ma seda õnnetusekupatust silmitseda ei tahtnud. Mis oli muidugi küllaltki irooniline peaks mainima. Mina olin see, kellest nii noores eas juba normaalne tulevik eemale triivis.

"Vahi, mis tagumik," kõnetas mees mind inglise keeles, mõnitav irve huulil. Ma peatusin ning pöörasin end tema poole. Pigistasin huuled üheks kramplikuks jooneks ja hammustasin huulde.

"Ehk oskate öelda, kus siin läheduses mõni baar on," laususin oma slaavilikul aktsendil. "Kus mängitakse ehk jazzi." Mees tõmbas varrukaga nina ning habeme vahelt. Võttis siis kohmitsedes jaki taskust suitsupaki ning tõmbas tulemasinast võbeleva leegi välja.

"Seal," lausus ta käega ida suunas osutades. "Lähed mööda seda teed ja esimesest tänavast pöörad vasakule. Ned." Tänasin kerge noogutusega vanapapat ning kiirustasin temast eemale. Mis tagumik tõesti. Oleks ta vaid mu graatsilisi käsi või pikka kaela kiitnud, aga ei, ikka mu ahtrit. Kanni. Tuharat.