Kate elu

6. osa

Istusin tema autosse. Auto polnud just suur ja uhke, aga korralik. Me läksime kohvikusse.
Kelner tõi meile menüüd. Ma märkasin, et see on odav kohvik. Taipasin, et järelikult pole Louis mingi rikas kutt.
Ma ei näidanud seda välja.
Tellisin endale pasta ja apelsini mahla. (Need olid odavamad). Ka Louis tellis apelsini mahla ning ahjukartul hakklihakastmes.
Varsti toodi meie söögid.
M:Sulle meeldib siin koolis?
L:Nii ja naa.
M:Kus sa varem elasid?
L:Portlandis.
M:Miks sa ära tulid? Sulle ei meeldinud seal enam?
L:Võib ka nii öelda. Miks sa üldse pärid?
M:Palun vabandust. Ma ei tahtnud oma nina sinu asjadesse segada.
L:Pole midagi. Aga sa ise?
M:Mida mina?
L:Kas sulle meeldib siin?
M:Mhm.
L:Oled kogu aeg siin elanud?
M:Jah.
L:Kas saad koolis teistega hästi läbi?
M:Nii ja naa.
L:Mis mõttes?
M:No mõningatega saan, mõnedega ei saa. Ma pole mingi pop.
Louis naeris.
M:Aga sina?
L:Praeguses koolis veel ei tea.
M:Ma ei mõelnud siin. Portlandis.
Louis jäi vaikseks.
M:Ei saanud või?
Oli vaikus.
M:Ma nägin instagramis ühte sinu pilti, kus olid kommentaarid sellised.
L:Sa uurisid mind.
M:Ei. Muidugi mitte.
Ma lihtsalt nägin su pilti. Sa ju follid mind. Ma lihtsalt vaatasin ühte pilti, rohkem mitte.
L:Sa ära uuri mu elu.
M:Palun vabandust.
Tundsin ennast kohutavalt.
M:Ma tõsiselt ei tahtnud sind vihastada.
L:Miks siis uurisid üldse? Kõik muidugi teevad seda ning ei mõtle selle inimese peale. Kõigil on suva.
M:Palun vabandust siis. Ausalt.
Tõusin püsti ning võtsin jaki ja lahkusin.
Tee peal nutsin. Mõtlesin mitte minna koju. Läksin metsa oma lemmikusse kohta. Sinna jõudes istusin maha ning hakkasin nutma.
Ma polnud ju midagi teinud. Mind poldud kunagi niimoodi koheldud. Isegi solvatud mitte. Tundsin ennast kohutavalt. Siis äkki kuulsin hääli. Vaatasin sinna poole. Nägin seda sama hunti, keda eelmine kordki. Ta vaatas mulle otsa. Seekord ma ei kartnud. Ta ainult vaatas mind.
M:Mida sa vahid? Kao minema.
Ma karjusin.
Mõtlesin enda eksile, Jakele. Ta oli käitunud minuga väga halvasti.
Ta oli mind peksnud, solvanud ning ta karjus mu peale kogu aeg. Louisega juhtunu tuletas mulle selle kõik meelde. Louis polnud mind küll löönud, aga ta nägi sellisena välja.
See hunt ikka veel vaatas mind.
M: Mida sa tahad? Kao minema.
Ma viskasin teda samblaga. Ma ei visanud muidugi välja. Siis tõusin püsti ja hakkasin koju minema. Siis tuli mulle ette mingi teine hunt. Ta lõrises mu peale. Ta oli väiksem kui too teine hunt. Hakkasin taganema. Hunt aga lähenes mu poole. Siis hüppas talle teine hunt kallale. See, kes mind vaatas.
Nad kaklesid. Ma otsustasin minema joosta. Jooksin metsast välja. Mõtlesin, et kuidas tollel hundil on. Ta tundus sõbralik. Ma otsustasin minna tagasi. Jõudsin peaaegu sinna. Nägin, et too hunt, kes mind ründas, on surnud. Ning see, kes mu päästis, oli vigastatud. Kõndisin ettevaatlikult tema poole. Ta vaatas mind. Ta lamas. Läksin tema juurde.
M:Rahu. Ma ei tee sulle midagi.
Läksin tema juurde. Ta käpp oli viga saanud. See oli verine. Ka kehal oli haav. Lähemalt vaadates oli see väike. Võtsin kotist salvrätiku ning panin selle haava peale. Ma hoidsin seda seal.
Siis võtsin teise salvrätiku ja sidusin ta käpa kinni.
Hunt vaatas mulle silma.
M:Aitäh, et mu päästsid.
Ma lootsin, et ta saab aru.
Ma silitasin ta kere. Ta karv oli sile ja pehme.
M:Ma pean nüüd minema. Ema hakkab muretsema. Tõusin püsti.
Ma läksin koju.

Votege ja commige! :)
Pildil on see hunt, kes mind vaatas ning mu päästis.