Kiirust lisades

#2-

„Kuidas siis läks?" küsis isa ja rüüpas kohvi. 

„Hästi, näe," ulatasin selle ümbriku. Isa ei paistnud just väga õnnelik olevat. Aga ta võttis selle vastu. Ta vahetas teemat. „Emps tahab sind täna näha."

„Mis ta tahab?" küsisin emotsioonitult.

„Kust mina tean!? Helistas eile õhtul, kui sõidul olid, ja ütles, et tuleb poole ühe aegu järgi."

„Järgi? Mina ei lähe temaga kuhugi."

„Sherry, ole nüüd mõistlik. Ta on ikkagi su ema."

„Sa ise ka vihkad teda." Tõusin püsti, haarasin viimase võileiva ning pagesin oma tuppa.

Ma ei salli oma ema. Kümme fucking aastat ei teinud ta minust välja ja siis tuli, ja hakkas ema mängima. Ma ei tunne tema vastu mitte midagi. Aga noh, kord kuus teeb ülekande, rohkem mul teda vaja pole. Isa räägib küll, kui halb ma ta vastu olen aga mul on täiesti savi.

„Sherry!" hõikas isa, et ma alla tuleks. Lonkisin siiski alla. Olin enne plaaninud teda ignoreerida.

„Hei, kallike, mul on sulle üllatus,"oli ema entusiastlik tänase päeva suhtes.

Kissitasin silmi ja lasin mõtetest läbi, mis see võiks olla.

„Ole hea, vaheta riided. Ma ootan sind autos," ja juba ta väljus. Ilmselt mõni minut kestnud vestlus papsiga ka ei sujunud.

„Kas ma pean?" küsisin, kui ta oli kerge pauguga uksest väljunud.

„Jah."

Pööritasin silmi. Aga ma ei saanud aru, miks ma riideid vahetama pidin. Nägin juba piisavalt normaalne välja. Võtsin oma asjad ja uste paukudes väljusin.

„Oled endale jälle uue käru ostnud?"

„Ei, see on Steve oma."

„Ja Steve on su uus armuke?"

„Kontrolli, kuidas sa räägid! Ta on väga hea... Igatahes, jätame selle nüüd. Ma tahtsin sind poodidesse viia."

„Ei aitäh, pole vaja," ja hakkasin väljuma.

„Sherry, palun! Usu, see meeldiks sulle."

„Varem pole meeldinud," olin tõrges.

„Palun. Anna mulle üks võimalus. Sa võid osta, mida tahad."

Mu peas süttis pirn.

„Mis me siin teeme? See on autokaupade pood, mitte riiete."

„Aga sa ütlesid, et võin osta mida tahan? Siin on see, mis tahan."

„Ainult juhul, kui me lähme pärast kaubamajja. JA sa ei vingu, kui ma sulle midagi osta tahan!"

„Jahjah mida iganes. Tule nüüd!" Maia, mu ema, järgnes tikk-kontsade klõbina saatel. Tervitasin juba tuttavat müüjat ning kadusin lettide vahele. Tulin sealt mõnekümne minuti pärast erinevate juppidega ja pakkidega, millest mu emal õrna aimugi polnud.

„Mis asja? Hulluks läksid või?"

„Mh?" kergitasin kulmu

„Mis asjad need on?"

„Aa... need näiteks on küünlad, see on tihend..."

„Aitab!" ta ohkas, „pane siis need letile. Sa oled täpselt nagu su isa."

„Aitäh komplimendi eest!"

Ema vaatas mind väga üllatunud pilguga. Müüja muigas. Ta piiksutas kõik läbi ja emps tardus, kui hinda kuulis. Šoki vist sai isegi kuid maksis siiski arve. Müüja aitas kõik ostetu autosse viia.