Sama baar. Samad vastikud näod vaatamas jälle mulle otsa. Liikudes leti juurde, peegelduvad mõningate inimeste näost kustutamatu viha minu vastu, kuna ma kaklesin nendega eelmisel reedel. Katkine peegel, mille põhjustajaks olin mina, seisis ikka veel seina peal. Paar sammu enne leti juurde jõudmist, peatusin, et näha tõpranahkade asukohti, kellega kaklesin eelmine reede. Teinud nende tõprade asukohad kindlaks, asusin leti juures olevale baaritoolile istuma.
"Üks õlu, palun."
"Kavatsed jälle kaklema hakata?" küsis baarmen kulmu kergitades.
"Kui nad mind vihale ei aja. Mina tahan lihtsalt juua. Ma ostaks ühe õlu nüüd," vastasin baarmenile, vaadates talle sügavalt silma.
"Ole nüüd, Jesse. Sa tead seda ise ka, et tülitekitaja oled tavaliselt olnud sina. Võin pea anda, et oled korra ka trellide taga mädanenud?" irvitas baarmen vastu ja lõi õlu laua peale. Õlu loksus üle klaasi ääre ja voolas mööda klaasi alla, tekitades ringi.
"Võib-olla, võib-olla mitte. No kui täpsem olla, siis alati pole mina siin korralageduse tekitanud" muigasin ja ulatasin baarmenile vajaliku summa.
"Mis tööd sa siis teed, et jaksad siin käia. Korraks nägin, et rahakott on pungil rahast," päris baarmen
Ma ei hakanud talle midagi vastama, vaid naeratasin sügavalt ning rüüpasin õlut. Täna väga kauaks ei saa ka jääda, pean tüdrukule tõe ka välja rääkima, mõtlesin ma. Jõin ruttu ühe õlle ära ja tellisin teise õlu. Tagapool oli kuulda valjut naeru, mis minu ajud tasapisi keema ajasid. Heitsin pilgu korraks naeru suunas ning juba, kui vaatasin, hakkasin kahetsema, et seda tegin. Pöörasin pilgu ruttu letile tagasi. Kurat...need olid need vastikud värdjad.
"Oota...sina seal, kes sa istud. Jah, sina! Sulle ei meeldi, kui naerame või?" küsis üks.
Ma ei hakanud vastama, aga rusikad hakkasid sügelema.
"Kuuled või?" ei jätnud ta mind rahule.
Teadsin, mis hakkab juhtuma, seega jõin teise õlu ruttu tühjaks. Valmistusin kaklema hakkama.
"Mason. Ära hakka peale!" käskis baarmen minu taga olevat meest.
"Heheh. Kuulsid? Sulle öeldi midagi," pöörasin end ümber ja vaatasin talle otsa.
Ta ei tulnud veel kohe kallale. Mees ootas hingeldades. Baari teises otsas tõusid ühed tüübid tasakesi püsti, kes mind eelmisel nädala kakluses aitasid.
"Mis sa passid? Tõusid niisama püsti või?" kostsin lõpuks ja muigasin.
Teadsin, et Mason poleks mulle niikuinii kallale tulnud, ta lihtsalt ainult ärples. Kuid kuna ta juba alustas, tuli mul oli lihtsalt suur tahtmine teda senisest lõbusast meeleolust vihale ajada.
"Ära ässita teda! Pole vaja järgmist korralagedust tekitada," vihastas baarmen äkitselt.
Ma lihtsalt ootasin, millal ta murdub ja tuleb esimesena kallale. Pean nentima, et ta oli jõuline. See oli talle eeliseks, aga ma teadsin ta võtteid. Masoni sõbrad istusid vaikselt ja jälgisid olukorda. Vaatasin teisele poole baari ja nendel, aitaja tüüpidel, olid juba käed rusikas. Nad olid valmis. Mina olin valmis. Ainult, et ma ei saanud aru, kas Mason oli valmis, kuna ta hingeldas jätkuvalt ja higi pärlendas ta lauba peal. Kui tõdeda, siis ma tundsin endalgi, kuidas higipiisad liuglesid mööda mu kaela alla. Ma lihtsalt tundsin vajadust teda ässitada.
"Ära seisa seal nagu mingi töllerdis. Kardad või? Kisub igavaks juba. Selle ajaga oleksin jõudnud kolmanda õlle ka ära juua," valasin muudkui õli tulle.
Nägin kuidas ta isegi rohkem hingeldas. Arusaadav. Baaris on ju lämbe. Seepärast ta hingeldabki nagu pull mõtlesin sarkastiliselt ja naersin.
"Nojah. Tundub, et kähmlemist ei tulegi. Vala veel üks õlu," andsin baarmenile teada ja pöörasin end leti poole tagasi.
Sisimas ma teadsin, et nüüd läheb fightiks.
"Lõpeta. Ta on vihane juba. See lõpeb kaklusega. Sa oleksid võinud ignoreerida, kurat võtaks!" vihastus baarmen ägedamini.
Korraga kuulsin kiireid samme, mille peale ma kiiresti reageerisin. Tulin nagu tuul baaritooli pealt ära ja tegin kiire põike tuleneva rusika eest. Virutasin talle kaks lööki näkku, mille peale ta väga ei reageerinudki. Sain mitu head hoopi vastu nägu. Märkasin, et mu, et mu kõrval olev klaas oli tühi, võtsin selle ruttu kätte ja põntsatasin selle talle vastu pead. Ta võttis kahe käega oma peast kinni ja oigas. Kasutasin juhust ja lõin tugevasti jalaga ta eemale. Jooksin oma aitajate juurde, kes juba võtsid mõõtu Masoni sõpradega. Lõin ühele neist jalaga kõvasti vastu selga. Pöörasin ruttu ümber, et vaadata, kus nende ninamees on, aga oli hilja. Ma reageerisin tulevasele löögile küll ja puiklesin peaaegu eest, aga ikkagi sain ma väga kohutava löögi vastu õlga. Kohe peale seda tundsin, kuidas ma oleks nagu lennanud vastu seina. Mason oli sama teinud, mida mina talle - löönud jalaga vastu kõhtu, ent tema löök oli palju tugevam. Nüüd on minu lõpp mõtlesin vaid. Ta tuli aeglasel sammul mu juurde, õrritades. See läks talle maksma. Minu aitaja võttis kätte ühe tooli ja prantsatas selle vastu Masoni selga. Ta kukkus pikali ja jäi ka sinna. Tõusin ruttu püsti samal ajal oiatades valu üle. Kui olin püsti saanud, jooksin ruttu oma kaaslaste juurde, et neid aidata, ent see polnud vägs võimalik, kuna oli kuulda sireenide häält. Baarmen oli helistanud võmmidele.
"Persse," pomisesin endamisi.
Üks aitajatest jooksis ruttu peauksest välja. See andis võimaluse Masoni sõpradele, et ühe mu teise omamehele peale minna. Võtsin suvalise pooleldi täis oleva õlleklaasi ja lõin selle vastu ühele tõprale mitmeks killuks. Seejärel lõin jalaga vastu teisele kõhtu. Aitasin oma seltsilise püsti. Esimene kaaslane, kes ära jooksis peauksest, võitis meile põhimõtteliselt aega, kuna mendid said ta ennem kätte. Muidu oleks politsei juba ammu baaris. Baarmen ainult raputas raevukalt pead. Teadsin, kus varuväljapääs on, seega, kutsusin oma kaaslase endaga kaasa. Ta lonkas, kuid suutis sammu pidada. Tegin ruttu ukse lahti ja pääsesime kusagile kõrvaltänavale. Vaatasin kuhu poole minna. Üks pool viis sinna, kus sõitis rohkem autosid ja teine pool viis sinna, kus peaaegu üldse autosid ei sõitnud. Otsustasin teise poole kasuks. Võtsin selle suuna ja liikusin kiiresti, peaaegu jooksval sammul, kuni lõpuks jõudsime mingile tänavale.
"Hei...kuule...tänud," tänas mu kaaslane tugevalt hingeldades.
"Tänud sulle ka. Hoia madalat profiili," vastasin samaga ja andsin nõu.
Ta ainult noogutas surmtõsiselt ja lahkus lonkival sammul. Meie teed läksid lahku. Oli juba suht pime, kuid tänavavalgustid näitasid teed. Teadsin, et tüdruku juurde ma kohe keset ööd minna ei saa, seega võtsin suuna oma kunagisele röövikaaslase Micki korteri juurde.
Jäin vaataama öist taevast ja meenutasin vanu aegu, kus me koos poistega väikeseid poode röövisime. Kuid ei saanud meenutama jääda ning langetasin oma pilgu taas ette. Oli vaja varjualune leida üheks ööks. Kõndides andis tunda selg ja põrgulikult valu tegev õlg. Haarasin õlast kinni ja masseerisin seda õrnalt. Peatusin ühe auto juures, et vaadata sellel klaasil oma nägu. Täpselt nagu ma arvasingi. See oli verine. Pühkisin vere varrukaga kähku ära, et see mitte ei kuivaks.
YOU ARE READING
Kuritegelik kamp.
Action"Ja nüüd, mu pojad, on aeg tiibu sirutada ja pessa lennata," kostis Tiger, piip suus ning kadus päikeseloojangusse. Tere! Tegemist on märuli, draama ja armastusega!
