Emery (eesti keeles)

Proloog

Köhahoog tabab täiesti ootamatult äratades mind sügavast unest. Tõusen järsult istuli; olenemata pea tuikamisest krahman kõrvalt teise padja ning köhin sinna sisse tundes, kuidas voodi mu köhahoogudega koos kaasa vapub. Kui rögisev köha läkastamiseks üle läheb julgen padja näo eest ära võtta ja mõelda.

Järsult ilmub ebameeldivalt kõditav tunne kurku mind järjekordseks köhaks ettevalmistades ning seekord jääb summutusvahendiks esimese asjana kätte tekk.  Rapun köhaga kaasa tehes summutatud kähvatusi. Lisaks aevastan veel kogu selle minu köhahoogude demostratsiooni tipuks, justkui viimase lihvina.

Ohkan, kui oht kogu maja üles äratada üle läheb ja pööran end selili.

Kaua veel?

Nagu pooleteisest kuust kodusest vangistusest vähe pole, areneb mu kopsupõletik õelalt edasi lükates värske õhu kätte saamise kaugele tulevikku.

Sulen korraks silmad, kuid magusalt soe uni on ammu läinud ja jätnud mulle ainult luriseva nina, köhast kriibitud kurgu ja vastiku sapise mu kurgus. Ma tean, et sellel pole eriti tegelikult mõtet, silmade sulgemisel, aga hiljem vähemalt ei saa ma end süüdistada proovimata jätmises. Nagu mu organismil juba vähe hälveid oleks, ei suuda see peale öist ärkamist mitte kunagi magama jääda. Tean juba ette ära, et ülejäänud öö möödub telekast ammunähtud krimisaadete kordusi vaadates, lootes, et vahelduseks midagi huvitavat tuleb (ha-ha-ha, järgmine nali palun).

Tõusen istuli, ringutan sõrmede naksumise saatel ning ulatun suud maigutades öökapil oleva telefoni järele. Kortsutan kulmu kui avastan suus olevat metalli maitse ning otsustan, et pean kindlalt enne enda teleka ette vedamist sellega midagi ette võtma. Telefoniluku avanud, ei olegi eriti üllatunud, kui kell poolt nelja öösel näitas. Sirutan käe välja telefoni öökapile tagasi panemiseks.

Öökapini ei jõua see kunagi.

Tean, et keegi on mu selja taga. Tajun seda enne, kui ta jäine hingeõhk mulle kukalt riivab. Enne, kui ta külm nahkkinnastega käsi mu õlga puudutab. Kõik toimub aegluubis. Elu justkui peatuks minu jälgimiseks- tuul õues vaibub, telefoniekraani helendav tuli kustub ja miski ei liigu. Mu südametuksed pole kunagi nii vajuna kõlanud. Ma olen seest õõnes. Tunnen, kuidas külm higi teeb vabaks teed naha pinnani jõudmiseks. Jääme ainult mina, mu hirm ja mu mõrvar.

Aeg nihkub paika.

Nahkkinnastega käsi katab suu, enne kui mul karjumine mõttesegi tuleb. Õla ümber tugevnev haare tirib mind selg ees üle voodi metalse ääre. Suur pidžaamana kasutatav T-särk rebeneb ääre nurga tõttu. Paljas nahk kraabitakse verele. Maandun turjal otse puitpõrandale. Õhk pahiseb välja ja paariks sekundiks ei saa ma hingata.

Vere lõhn jõuab minuni.

Rabelen, visklen ja löön oma nõrkunud käte ja jalgadega, püüdes vabaneda nahkkinnaste ning selle omaniku jäise läppunud hingeõhu käest, kuid tabadan kasutult õhku. Tapja mu kohal istub põlvili maha, asetades mu tõrkuvad käed ta põlvede alla. Seejärel surub ta kogu oma keharaskuse täpselt mu sõrmede peale. Põialt tabab järsk valu.

Kiunun ja nutan. Hammustan ta sõrme, kuid ta ei võpatagi. Püüan käsi välja tirida, aga vähimgi liigutus on võrdne haamriga mitmekordselt vastu pöialt peksmisega. Karjun kasutult haisvasse kindasse.

Mõrvar, veendunud, et ma enam oma käsi liigutada ei saa, surub mu käed kaelale ja vajutab.

See on siis kõik.

Kukun läkastama ja tänu suutmatusele kõhida välja kurgus olevat röga, tapmise protsess kiirendub.

Paaniliselt otsin viimast asja, mida mõelda. Pähe tuli ainus palve, mida ma üldse tean.

Meie Isa, kes sa oled taevas, pühitsetud olgu sinu nimi. Su riik tulgu, Su tahtmine saagu, nagu taevas nõnda ka maa peal. Meie iapäevast leiba- anna meile tänapäev. Anna andeks meie võlad nagu meie andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid kurjast. Sest sinu käes on Su riik, Su vägi ja Su au igavesti. Aamen.

Meeleheitepisarad voolavad mööda mu siniseks minevaid põski alla. Aina uimasemaks muutudes köhin aina rängemalt, kuni suudan mõelda vaid ühte asja.

Ma armastan teid, Paulig, emps ja paps.

Ei jaksa enam.

Mu vastupanu lakkab.

Tapja asetab mu pea õrnalt põrandale. Köhin siiski nõrgalt, kuigi valu ma enam ei tunne.

Kõik.

Viimasena kuulen, kuidas tapja süngelt vilistades eemaldub.