"Jää juba vait!" Karjusin oma äratus kella peale, kes mind ilmselgelt ei kuule. Panin oma äratus kella kinni ja tõusin voodist püsti. "Täna ootab ees jällegist üks tavaline ja igav päev," arvasin ma. Just nimelt, arvasin, kuid see oli vale tegu. Läksin alla kööki, kus mind ootas minu pere. Okei, eks ma tutvustan teile natuke enda pere, kui ka ennast. Nimelt, minu nimi on Kathy McWillson. Olen 14 aastane, kuid enda vanuse kohta võib öelda, et liiga iseseisev. Vanemad alati räägivad oma tutavatele minust ja kuidas ma juba 6 aastaselt käisin endale kaltsukatest riideid ostmas, tegin ise endale süüa ja koristasin maja ja mida kõike veel ma tegin. Olgu, pean ütlema, et see kaltsuka lugu on päris piinlik. Mul on pikad blondid juuksed ja helesinised silmad. Kõik meie peres on seda. Lisaks mulle ei meeldi endast eriti rääkida, niiet minu lõpetuseks mul on parim sõbraanna Janny. Any'ga oleme me juba peaaegu 5 aastat sõbraannad olnud. Janny tuli meie kooli, või õigemini minu klassi siis, kui ma läksin 3'ndasse klassi. Niisiis, nüüd minu perekond jah...eemm, mul on suur perekond, või noh, vähemalt minu arvates. Minu peres on 2 täiskasvanut ning 5 last. Need täiskasvanud, arvan, et teate keda ma mõtlen, on muidugi minu ema ja isa. Nad on juba 16 aastat õnnelikus abielus. Minu ema nimi on Alisson, kuid tavaliselt kutsuvad tuttavad teda Alice'ks. Jaa minu isa...emm, tema nimi on Brandon. Ta on minu emast paar aasat noorem, aga selle pole mingit suurt tähtsust. Need viis last, oleme, Mina (Kathy), minu noorem õde (Agnes), minu vanem õde (Ketlyn), minu 2 vanemat venda, kes on kaksikud (Kevin&Karl). Niisiis, mina olen 14, nagu te teate. Agnes on 13, Ketlyn on 18, Kevin ja Karl on mõlemad 16. Niisis, perekonnast ja minust aitab.
--- tegin endale 2 võileiba ja kohvi, tavaliselt panen ma sinna sisse 2 lusikat suhkurt, kuid see kord millegi pärast 4. Sõin hommiku ära ja läksin tagasi enda tuppa kus tegin kapi ukse lahti ja valisin endale selle päeva outfit'i. Selleks oli croptop kus peal oli pisike pickachu, jalga panin sinise ja valge värvi segu kitsad teksapüksid. Peale seda sammusin otsejoones vannituppa kus mind ootas järjekord... Agy ja Ketlyn pesid hambaid... Või noh, vähemalt Agy pesi, Ketlyn oli peale teda ja mina peale Ketut. "Kiiremini paluuun," anusin Agnest. "Mida sul vaja on?" Päris too. Samal ajal hambapastat suust välja sülitades. "Issand jumal, mis oleks kõige loogilisem...tead tahan selfie teha," vastasin sarkasmiga, mida ta kindlasti tajus. "Ei no oota, küll Ketlyn ka hambad ära peseb," noris Agnes, vannitoa ust sulgemas. "Tead, sa võid enne mind hambad ära pesta," pakkus õde. "Mul on esimene niikuinii vaba tund, kiiret pole. Issand jumal kui tänulik ma talle sel hetkel olin. Mul on ju esimene tund Keemia, issand, selle tunni õpetaja on meie kooli kõige kurjade õpetajate kohal teine. Esiteks ta vihkab hilinejaid, teiseks ta vihkab lapsi, kolmandaks ta vihkab keemiat, neljandaks ta vihkab lobisejaid, ja viiendaks vihkab ta kõike ja kõiki! Kuidas selliseid küll õpsideks võetakse, ei saa ma aru? Kohe kui hambad said pestud läksin esikusse kammisin seal mingi suvalise kammiga oma pikad, blondid ja lokkid juuksed ning olin valmis kooli minekuks. Või siis peaaegu valmis. Tavaliselt kõnnin ma kooli koos Agy, Kevini, Karli ja Ketlyniga, kuid Agnes polnud veel vist valmis. "Agnes!! Me hakkame kooli minema! Kaua sul veel läheb?" Karjusin lootes, et kohe läheb väikeõe uks lahti ja ta tormab meiega kooli, kuid seda ei juhtunud. "Mine vaata mis toimub," käses Kevin ning hakkas naerma. Mind isegi ei huvitanud mille pärast, sest aeg hakkad otsa saama ja tund hakkab 13 minuti pärast, pluss mina kõnnin kooli 10 minutit ning siis garderoobis ja klassi jõudmiseni lähevad mul need viimased 3 minutit üsna kiiresti ning väga suur miinus on see, et ma võin hilineda. Avasin Agnese toa uks ja minu vaatepilt oli midagi teistsugust, vastu pidine sellele, mida ma ootasin. Agy pole siin! Vaatasime terve maja läbi kuid teda polnud. "Ju siis läks ta juba kooli," pakkus Kevin külmalt. "Eieieiei, ta ei lähe kunagi üksi kooli!" Ütlesin juba veidi kõvemal toonil. "kunagi," kordasin vaikselt. Agy'le ei meeldi hommikud, kuna tema arvates, käivad just sellel ajal perverdid ringi ja otsivad lapsi. Kuid tõesti, ainuke võimalus on tõesti, et ta on juba koolis. Läksime siis viiekesi kooli. Pffpfpfprprpf, vabandust, neljakesti. Kooli jõudes läksid kõik enda klassidesse laiali. Kuid mina ei läinud enda klassi, vaid Agy, kontrollimas kas ta on ikka koolis. Suhteliselt suva juba, kas hilinen keemia tundi või ei. Õde on tähtsam.
Äkki teda varastas mingi pervert hommikult ära? Ta ju arvab, et nad käivad hommikul ringi.
Äkki ta jäi auto alla?
Äkki ta eksis ära?
Olid minu mõtted peas, kui ma Agnese klassi poole kõndisin. Loodsin, et kui astun klassi, siis ta on seal. Koputasin klassi uksele ning seejärel avasin selle. Laua tagant tõusis püsti Pr. Twelse, Agnese matemaatika õpetaja. "Vabandust, et segan, aga kas Agnes Willsonit saaks palun kutsuda, olen ta vanem õde," küsidin, lootes, et ta vastab <<Kohe kutsun ta!>> kuid seda ei juhtunud.
YOU ARE READING
Aga ma ju kuulen!
ActionSee lugu räägib sellest, kuidas üks tüdruk, kes elab täiesti tavalist plikade elu hakkab kodus, koolis kui ka väljaspool hooneid kuulma imelikke hääli, lauseid, sõnu... Ei tea, kuidas tema nendesse suhtub, kuid saame teada vaid siis, kui loeme selle...