Päikesest suudeldud

26. osa

Selle osaga oli veidi probleeme Sellepärast kustutasin selle ja lisan uuesti. Ärge olge segaduses, kui tundub et olete seda juba lugenud.

Jõuluõhtu kestab veel pool tundi, kui seisan lumisel rõdul, värisedes külmast. Vastasmaja on pime ning neil puuduvad jõulutuled ning üldse vähimgi märk sellest, et jõulud täna eksisteerivad. Silmanurgast näen tähte langemas, kuid ei soovi midagi, sest mu suurim soov ei täituks iial.
Kolm tundi tagasi lõpetasime vanematega õhtusöögi, millest õhkus nappi pidulikkust. Laual põlesid kolm küünalt, mis jõulutunde loomise asemel, tekitasid minus külmavärinaid. Kingituste vahetamine käis kärmelt ning naasin oma tuppa lõhnaõlipudeli ning pärlitest kaelakeega, mis rändasid karpi teiste omasuguste juurde.
Tõmban oma kampsunit, mis on täpselt lumevärvi, tihemini ümber ning vaatan ikkagi pimedat vastasmaja. Ometi tean, et kardan seda hetke, mil selle tuled taas säravad. Ootan, kuid ühtlasi kardan.
Järsku kostev sammude krudin kusagil lähedusest, ehmatab mind, pannes mu südame kiiremini lööma. Liigutan oma pooleldi külmunud jalgu ning liigun lumehelvestega kaetud rõdupiirdele lähemale. Vaatan otse alla ning mu suust kostub summutatud ahhetus. Aias seisab tume kogu ning silmitseb mind.
„Rosie," ütleb ta kähedal häälel ning millegipärast on mu esimene mõte, et ta on külmetanud.
Põrnitsen jahmunult tema kuju ning soovin, et näeksin tema näoilmet, mis pimeduse tõttu on võimatu. „Nate, mida sina siin teed?" küsin ning mu hääl on valjem, kui oleksin tahtnud. „Mu vanemad võivad sind kuulda ja sinu maja aknad on pimedad..." toon kiirustades kuuldavale ja tahan midagi sama seosetut veel lisada, kuid ta katkestab mind.
„Häid jõule, Rosie," sõnab ta hoopis ning sellele järgneb tema tasane naer. „Ma loodan, et olid sel aastal hea laps."
„Sa ei tulnud ometi sellisel kellajal siia selleks, et mulle häid jõule soovida?" pärin mõistmatult, sest see tundub liiga naeruväärne.
Nate naerab uuesti. „Mis selles nii veidrat on?" küsib ta omakorda.
„See poleks nii veider, kui tegemist poleks sinuga," vastan ning tunnen, et natuke veel ja mu käed on täielikult külmunud. „Viimane kord..." alustan, kuid jätan lause pooleli, kui mulle meenub miski, mida Rachel mulle tookord ütles.
Nate on sinusse armunud. Kõrvuni armunud.
„Viimane kord kuulsid sa ainult loo üht poolt," võtab noormees jutujärje sujuvalt üle. „Teen sulle jõulukingituse ja räägin sulle teise poole," lisab ta minu suureks jahmatuseks.
„Misasja?" pahvatan kogemata liiga kõvasti ning jään seejärel mitmeks sekundiks vait. „Sa räägid mulle...mida?" jätkan tunduvalt vaiksemalt, kui enne.
„Teen sulle jõulukingituse ja räägin sulle teise poole loost," kordab Nate.
Pilgutan tema suunas ikka veel jahmununa silmi ning liigutan oma pooleldi külmunud sõrmi, et neisse natukenegi elu tuua. „See ei kõla eriti ilusa jõulukingitusena," toon närviliselt kuuldavale ning lükkan rõdupiirdelt lund alla.
„Kas tõde pole ilus?" küsib Nate ning kuulen süngust tema hääles, kuid jällegi ei näe tema näoilmet.
Ohkan vaikselt ning silmitsen pimedust. „Harva," vastan vaikselt.
„Sa saad seda ise otsustada, kui nüüd minuga tuled," ütleb noormees ning mingil põhjusel kõlab see nagu palve.
Ma tahan ju tõde kuulda. See on ilmselge. Siiski on mul hirm selle ees, mida ma kuulda võin. Ma olen argpüks.
„Sinuga kuhu?" küsin kahtlustavalt.
„Vastasmajja," ütleb ta loomulikult ning järgmisel hetkel tabab miski mu nägu ja ma kiljatan üsna valjusti.
„Kuidas sa võisid mind lumekuuliga visata?" pahvatan, kui olen esialgsest ehmatusest toibunud ning lume maha pühkinud.
Ühtlasi olen kuri, et mu käeulatuses pole nii palju lund, et saaksin talle sama teha.
„See polnud lumekuul," protesteerib Nate irvitades. „See oli väike kahjutu lumepall."
„Ma tulen alla ja siis sa veel kahetsed, et julgesid nii teha," porisen ning vastust ootamata astun oma tuppa, sulgedes rõduukse.
Veel enne, kui olen oma toast väljunud, et alla minna, tabab miski mu rõduust kaks korda järjest.
„Jobu," pomisen koridori astudes.
Elutoas mängib telekas nii kõvasti, et see takistab mul omi mõtteid kuulmast. Jääb arusaamatuks, kes siin majas kurt on. Vähemalt ei kuule vanemad mind nüüd väljumas. Isegi jõulude ajal pole mul tahtmist neile valetada, et kõik on lihtsalt suurepärane.
Tõmban parajasti mantlit selga, kui äkki seisab elutoa uksel mu isa, kandes pisut kortsus ülikonda ning vaatab mind uurival pilgul.
„Rose, kuhu sa sellisel kellajal lähed?" suudab ta telekast veelgi kõvemat häält teha, mis mind tegelikult ei üllatagi. Jahmatab mind hoopis see, et tema häälest kostub huvi.
„Välja," vastan napilt ning panen viimaseid mantlinööpe kinni.
Ta vaatab mind altkulmu, toetades kätega ukseava. „Kuhu?" küsib isa ning ma ohkan.
„Sõbra juurde. Tal on suur mure ja ta tahab rääkida," valetan, kuigi kui järele mõelda, on see tõsi.
Nate tahab minuga rääkida. Tema lugu võib mure alla minna küll. Kuigi sõber ta päris pole.
Isa vaatab mind endiselt kahtlustavalt. „Rose, ma tean, et sa oled ikka veel selle pärast segaduses, mida sa meilt kuulsid," toob ta kuuldavale ja ma ohkan uuesti. „Aga sa võid siiski alati meie poole pöörduda, kui sul mingi mure on."
„Minu sõbral on mure," vastan jonnakalt. „Kolme päeva pärast näeme," ütlen muiates uksest välja astudes.
Kuid pimedusega kohtudes, hajub mu muie, sest Nate jalutab mulle kiirustamata vastu. Hoian käed kramplikult rusikas ning vajan kõvasti tahtejõudu, et mitte teha talle seda, mida ma ähvardasin.
„Rosie," ütleb noormees lähemale jõudes ning eelnev lõbusus on tema häälest kadunud," sa vist oled mu juba hukka mõistnud."
„Võib-olla," vastan ebamääraselt, kehitades õlgu. „Lähme juba, mul on külm," ärgitan Nate'i end liigutama.
Noormees püsib paigal, seistes minust umbes meetri kaugusel. Lumesadu tiheneb, kui ta mulle otse vaatab, tehes teda üleni lumiseks. Mu rusikasse surutud käsi lõdveneb, kui mulle näib, et tema näos peaks rohkem lund olema.
„Kas sa usud seda, mida Jake ja Rachel rääkisid?" küsib ta ootamatult, vaadates mulle otse silma. „Kui sa seda teed, läheb mul keeruliseks sind teisiti uskuma panna."
Kehitan õlgu, sest ausalt öeldes, pole ma veendunud, kas mul tasub üldse kedagi uskuda. „Ma ei tea," ütlen talle siiralt. „ Aastatega on mulle selgeks saanud, et Rachel võib väga palju liialdada ja tundub, et Jake pole mulle kaugeltki kõike rääkinud," lisan ning astun talle lähemale, seistes temaga kõrvuti. „Kas me läheksime nüüd?" küsin uuesti.
Nate ei ütle midagi, vaid hakkab lihtsalt kõndima. Järgnen talle, kuid iga samm on eelmisest veidi kõhklevam. Ma mäletan väga hästi, mis oleks eelmisel korral peaaegu juhtunud, kui me kahekesi Nate'i toas olime. Ja mäletan ka korda, kui ta mind suudleski. Seekord ei paista isegi Jake'i kodus olevat ja vahele segamas.
Ikka veel sõnagi lausumata, avab Nate ukse ning minu kergeks hämmelduseks jääb ootama, et mina esimesena sisse astuksin. Jään teda üllatunult ukselävel silmitsema, mille peale ta mind õrnalt uksest sisse lükkab ning mulle järgnedes esikus tule põlema paneb.
„Kas sa aitad mul mantli ka nüüd seljast võtta?" pärin sarkastiliselt selle nööpe avades ning seda ta teebki.
„Kui sa mind korralikult tundma õpiksid, siis mõistaksid, et ma pole nii idioot nagu sa arvad," avab Nate viimaks suu ning mingil põhjusel tundub see mulle noomitusena.
Kergitan kulmu ning vaatan mõtlikult tema hallis kampsunis selga, kui ta mantlit varna riputab ja veel millegi kallal kohmitseb. „Paraku sa käitud pidevalt nagu idioot," sõnan viimaks, kui midagi muud mulle pähe ei karga.
„Sest sageli olen ma argpüks," hämmastab tema vastus mind. „Lähme nüüd üles."
Uuesti tema voodil istudes, ei tunne ma end kuigi mugavalt. Nate on võtnud laua juurest tooli ning istunud minu vastu, kuid ei ütle sõnagi.
„Kas sa jõule ei tähistagi?" pärin viimaks tobedalt, kui märkan, et ka tema toas ei leidu ainsatki viidet sellele, et praegu on pühad.
Nate raputab ükskõikselt pead. „Need pole minu jaoks," väidab ta ning vaikib seejärel. Ka mina ei ava suud, lootuses et ta teeb lõpuks oma looga algust.
„Kõik algas sellest, et mina kohtusin Madildaga esimesena," alustabki Nate. „Põhimõtteliselt võib öelda, et ta oli teenija majas, kus me kõik elasime. Kuid mina kohtasin teda enne seda linnaväljakul, kus ta kandis oma rikka nõo kleiti nagu ma hiljem teada sain ning seega nägi ta välja peaagu nagu üks meie hulgast. Ma ei saanud temalt pilku ning peagi nägi tema, et ma teda vaatasin. Kuni viimasena ajani oli tema esimene naeratus üks ilusamaid hetki minu elus. Me rääkisime tol õhtul pikalt ning näis, et ka tema jaoks tähendas see midagi erilist," räägib noormees ning iga sõnaga muutub tema hääl süngemaks.
Ma lausa põlen uudishimust, et ta edasi räägiks, kuid nähtavasti pole tal lihtne seda teha. Ta pilk on maas ning vasak käsi on kõvasti rusikasse pigistatud. Mõtteis mõistatan, kuidas Jake Madildaga esimest korda kohtus. Kas siis kui tüdruk oli majas teenija?
„Kui ma Madildat esimest korda kohtasin ja avastasin, et ta on meie teenija, oli see mulle tohutu šokk. See oli hetk, kui Jake teda esimest korda kohtas," jätkab Nate mõrult ning ma saan oma küsimusele vastuse. „Nägu, millega ta tüdrukut vaatas, oli ilmselt sama kui mul teda esimest korda kohates. Ent tema oleks pidanud tol momendil mõistma, et ta ei tohi lasta sel kaugemale minna. Sebastian nägi, et tüdruk on teenija ning pole Väljavalitu nagu meie, kuid ta ei suutnud end tagasi hoida. Kui ma järgmine kord Madildat nägin, mis juhtus alles mõne nädala pärast, siis sain kohe aru, et nende vahel on midagi. Tema põsed õhetasid ja suul püsis naeratus, mis laienes silmnähtavalt, kui Jake just kui kogemata meie lähedusse sattus."
Nate jääb uuesti vait ning ma üritan kuuldut kiiresti seedida. Niisiis, sai Jake kohe aru, millega ta riskida võib, kuid ei suutnud end tagasi hoida. Kuigi arukas ta küll ei tundunud.
„Ma hoiatasin Sebastiani korduvalt ja rääkisin isegi Madildaga, kuid mõlemad olid veendunud, et suudavad lugu saladuses hoida, et hiljem kuhugi põgeneda," jätkab Nate ning muigab kibestunult. „Sebastianile pidi selge olema, et neil pole vähimatki võimalust kuhugi põgeneda, sest Väljavalitud leitakse alati üles, aga naeruväärsel kombel otsustas ta elada ainult hetkes ja mitte mõelda tulevikule. Ta nimetas Madildat oma elu armastuseks, samal ajal kui mina..."
Nate jätab lause pooleli ja tõuseb toolilt järsult püsti ning mingil põhjusel järgin ma tema eeskuju. „Kas sa armastasid Madildat?" ei suuda ma end tagasi hoida ning vaatan talle silma.
Noormees kangestub, vaatab kõrvale, kuid viimaks noogutab aeglaselt.
Selle koha pealt oli Rachelil õigus. Ma ei taha mõelda sellele, kas tema ülejäänud jutt võib ka tõsi olla. Jake aga ütles, et see oli kiindumus, mida Nate tundis. Pilk noormehe nukrale näole ja mu sisetunne ütlevad, et see oli armastus.
Korraga on Nate mu vastas, tõsised meresinised silmavad piidlevad mind ainiti ning ma ei saa midagi parata, et mu südamelöökide arv kiireneb hullumeelselt. Vaatan kohmetult maha ning siis silitab ta üks käsi mu juukseid. Võpatan ja ta sosistab mu nime.
„Nate..." pomisen nõrgalt ning kuidagi moodi julgen talle otsa vaadata.
„Tasa..." ütleb ta õrnalt, tema hingeõhk kõditamas mu nahka ning siis ta suudleb mind.
Seekord ma ei tõuka teda eemale.