Mr.Popular and I (EI JÄTKA)

18. Kaksik

  Enne kui te lugema hakkate, tahaksin ma vabandada, et pole nii pikka aega uut osa lisanud. Ilmselt mu karistus oli nüüd see, et ma jäin haigeks. Juhhuu. Aga siin on seni kõige pikem osa, mida ma tõlkinud olen. NAUTIGE. 

    KAHEKSATEISTKÜMNES OSA:

   Auto jääb seisma ja mu kõhus on imelik tunne. 

   On midagi, mida River mulle ei ütle, midagi väga tähtsat, aga ma olen liiga hirmul, et küsida: MIKS KURADI PÄRAST ME HAIGLAS OLEME? Ei, see ei lõppeks hästi...

   Aga tõsiselt, ma olen üpriski segaduses ja hirmul. Jah, kohe kindlasti hirmul. Mul on selline tunne, et River avaldab mulle suure, suure saaduse, mida ma pole võimeline ohjeldama. Või võibolla on see kõik uni; peab olema, sest ta on sõbralik...esimest korda. 

   See pole uni, sa närvihaige. 

   "Tule siis." Ütleb ta, pannes mind ehmatusest võpatama.

   Ma vaatan talle silma ja ma näen, et ta leiab, et mu reaktsioon oli naljakas. Eugh, ta ilmselt arvab, et ma olen mingi friik, ta on näinud mind tegemas piisavalt palju 'korralikule inimesele mittekohaseid' asju, mis ei ole minust ilmselt just kõige paremat muljet jätnud. Mitte, et ma tahaksin River'ile head muljet jätta, ausatöeldes ei huvita see mind üldse - isegi kui ta näeb nii hea välja. Aga ma tahtsin talle näidata, et inimesed, kes ei ole populaarsed, ei ole tulnukad või friigid. 

   "Kui ma küsin veel ühe küsimuse, kas sa hammustad siis mu pea otsast?" Küsin ma haavatavalt, hammustades põske, kartes kuulda tema vastust. Ma poleks üllatunud, kui ta mind pikku pead lööks, ma olen teda täna juba piisavalt tüüdanud. 

   Ma mul tuli just meelde, et mu McDonalds'i friikad lähevad külmaks, kurat.

   Ta ohkab, sulgedes silmad kaheks sekundit kauemaks kui oleks pidanud, enne kui ta need uuesti avab ja vaatab mind kõige eksinuma ja haavatavama ilmega. Ma ohkan. 

   "Tõsiselt, Lea? Kas sa saaksid natuke kannatlikum olla?" Sügab ta kukalt ja toetub vastu seljatuge. 

   Ma peaksin vait jääma ja talle järgnema, ükskõik kuhu ta mu viib, jah, see tundub nagu hea plaan. 

   "Okei, okei." Hoian ma alla andes käsi üleval ja otsustan, et ükskõik mida ta mulle ka näidata tahab on tõsine, sest me oleme haiglas. 

   Kõikidest kohtadest... haigla?

   "Tule siis." Ta avab juhi ukse ja astub välja. 

   Ma teen sama, kohedades oma (aka Georgia) disaineri jakki enne, kui ma ukse sulen ja River'ile otsa vaatan. Tema pikkuse pärast on tema rind, õlad ja pea üle auto nähtavad, kuigi ma pean selleks kikivarvukile tõusma, et teda näha. Kui ma ta nägu näen, olen ma šokeeritud. Ta surub hambaid kokku, mitte kurjal või agressiivsel moel ja ta ilme on üsna valulik kuni ta märkab, et ma teda vaatan. Nupulevajutusega, teeb auto häält, andes märku, et auto on lukustatud. 

   "Oled sa valmis?" Küsib ta, asetades võtmed taskusse. 

   "Sa küsid seda nagu midagi halba hakkaks juhtuma." Vastan ma, ikka veel närviliselt põske hammustades.  

   "Mitte just halba, aga mitte ka nii head." Ütleb ta, maha vaadates. 

   "River, ma..."

  "Ole nüüd." Katkestab ta mu jutu, pöörates auto juurest eemale, sissepääsu poole. Pärast mõnda sammu, vaatab ta üle õla minu poole ja ma seisan ikka samas kohas nagu sammas. 

   Ah, milline idioot, Lea.

   "Sa võid autos oodata, kui sa tahad." Muigab ta, vaadates mulle otsa. Isegi kui ma oleksin tema pakkumise vastu võtnud, ei arva ma, et see oli üldse pakkumine, ta lihtsalt narrib mind.