Bella saladus (Narnia kroonikad fanfic)1. raamat

2. osa

"Tere", ütles tüdruk.
"Tere", vastasin mina.

Ta oli minust lühem. Arvatavasti ka noorem. Tal olid õlgadeni pruunid juuksed.
Ta istus ühele toolile. Tumnus läks kööki teed tegema. Läksin tema juurde.

"Mida ta siin teeb?", sosistasin talle.
"Nägin teda laternaposti juures.", ütles ta.
"Sa tead, mis juhtub, kui nõid sellest teada saab.", ütlesin vaikselt vastu.
"Loodame, et ei saa.", vastas selle peale Tumnus.

Ta võttis tee ja läks tüdruku juurde.

"Mis su nimi on?", küsisin.
"Lucy. Aga sina?", ütles ta.
"Mina olen Bella.", vastasin.

Me jutustasime veel seal Narniast. Varsti jäi Lucy magama.

"Nii viime ta kuningannale.", ütles Tumnus.
"Hulluks läksid või? Me ei saa seda teha. See tüdruk on nii hea.", ütlesin.
"Ma tean, aga see on ju seadus.", vastas Tumnus.

Siis ärkas Lucy ülesse.

"Hakkame minema.", ütles Tumnus.
"Olgu.", vastas Lucy.

Nad lahkusid majast. Ma lootsin, et Tumnus teeb õige otsuse.
Senikaua viisin nõud kööki.
Mõne minuti pärast kuulsin samme. Läksin jälle peitu.

"Bella, see olen mina.", kostis Tumnuse hääl.

Tulin peidust välja.

"Ma viisin ta laternaposti juurde.", ütles Tumnus.
"See oli õige otsus.", ütlesin.

Jutustasime veel mõni minut kui kuulsime kuljuseid.

"Ruttu! Peida end ära. Siia.", ütles ta.
Ta osutas ūhele uksele. Läksin siis sinna. See oli vist mingi tunnel. Kuulsin kuidas uks lahti tehti. Kostusid karjed ja kolinad. Siit otsiti midagi või kedagi. Läksin tahapoole. Varsti jäi lärm vaiksemaks ning siis kadus. Olin seal veel edasi. Läksin tunnelist edasi. Lõpuks tuli ummik. Otsustasin tagasi kõndida. Olin rampväsinud. Läksin tagasi ukse juurde ja otsustasin magama jääda.

Ärkasin üles häälte peale.

"Bella?", kostis hääl.
Tundsin selle ära. See oli Lucy.

Üritasin ust lahti teha, aga ei saanud. Midagi oli uksel ees. Varsti sain.
Tulin sealt välja.

"Nii hea, et sinuga on kõik korras.", ütles Lucy.
"Tänu Tumnusele jah.", vastasin.

Siis märkasin, et ta pole üksi.

Siin siis uus osa. Looddan, et meeldis.