Kõndisime edasi. Varsti jõudsime jõeni. Hakkas tasapisi sulama nagu jõuluvana rääkis. Kõndisime ettevaatlikult jõel edasi.
Olime peaaegu lõpuni jõudnud kui kuulsime kuljuseid.
"Kiiresti.", hüüdis kopra isand.
Hakkasime kõik jooksma. Siis jõudsime kaldale.
"Meil pole enam neid vaja.", ütles Peter.
Ta võttis endalt kasuka seljast. Siis järgnesid talle ülejäänud.
Lumi hakkas sulama.
Kevad hakkas kätte jõudma.
Kõndisime edasi. Kui olime metsast välja jõudnud, nägime lagendikku. Seal olid teised narnialased. Kõndisime siis sinna poole.
Jõudsime ühe suure telgi juurde, mis oli punast värvi.
Jäime kõik seisma. Üks läks sisse ning tuli mõne minuti pärast välja.
Siis tuli telgist välja Aslan. Ta oli lõvi.
Ma olin nii õnnelik, kui teda nägin.
"Tere, Adama ja Eva lapsed. Teid on ainult neli. Kolm tüdrukut ja üks poiss.", ütles Aslan.
"Meie vend läks teel kaotsi. Teame, et ta on Valge Nõia juures.", ütles Peter.
"Aga tüdrukuid on siin neli.", ütles Lucy.
"Nina on Archenlandist. Seetõttu ei saa teda nii kutsuda.", ütles Aslan.
"Aga mis teie vennasse puutub, siis me saame ta vabaks.", ütles ta.
Siis lasi ta näidata meile kohta, kus me ööbime.
"Bella, kas saaksid minuga kaasa tulla?", küsis Aslan.
"Jah.", vastasin.
Ma läksin Aslaniga tema telki.
Loodan, et meeldis.
Sooviksin teada ka teie arvamust.
YOU ARE READING
Bella saladus (Narnia kroonikad fanfic)1. raamat
FanfictionBella tundub olevat tavaline inimene. Aga tal on üks saladus, mida keegi ei tea peale Aslani. Nimelt ta saab muutuda gepardiks ükskõik, kuna ta soovib. Ta hoiab seda saladuses. Mis juhtub siis, kui ta kohtub Pevensitega? Kas ta räägib neile saladuse...
