"Ma kuulan.", ütlesin.
"On sinuga kõik korras?", küsis Aslan.
"Jah.", vastasin.
"Jõuluvana kinkis kaelakee ja ta ütles, et pean sinult küsima, mida see tähendab.", küsisin.
"See näitab sinu olemust, muidugi aitab see ka sellele, et sa ei ärrituks nii kiiresti. Sa tead, mis juhtub, kui sa täiega ärritud.", vastas ta.
"Ma tean ja seda olen alati kartnud. Ma ei taha kellelegi haiget teha.", ütlesin.
"Ma tean. Ühtlasi vähendab see su vananemist.", ütles Aslan.
"Mis mõttes?", küsisin.
"Sa vananed vanuselt, aga mitte välimuselt. Aga mitte nii kiiresti. Sul on iga aasta sünnipäev, aga sa ei saa vanemaks. Sinu jaoks on 1000 aastat nagu 1 aasta.", vastas ta.
"Mida?", küsisin. Ma olin tõesti jahmunud.
"See on alguses nii, hiljem läheb see normaalsemaks. Üks aasta on hoopis kaks aastat.", vastas ta.
"Aa. Olgu. Aitäh seletuste eest.", ütlesin.
"Pole tänu väärt. Kõigest saad edaspidi ise aru.", ütles Aslan.
Siis ma lahkusin Aslani telgist. Läksin telki, kus olid Susan ja Lucy.
Jõudsingi sinna. Ka Nina oli seal.
"Saite räägitud?", küsis Lucy.
"Jah.", vastasin.
Rääkisime veel seal igasugustest asjadest, kui Peter tuli meie juurde.
"Mis on?", küsis Susan.
"Edmund räägib Aslaniga!", ütles ta.
Tõusime kõik püsti ja läksime Peteriga kaasa. Siis nägimegi neid rääkimas.
Siin siis uus osa. Loodan, et meeldis.
ВЫ ЧИТАЕТЕ
Bella saladus (Narnia kroonikad fanfic)1. raamat
ФанфикBella tundub olevat tavaline inimene. Aga tal on üks saladus, mida keegi ei tea peale Aslani. Nimelt ta saab muutuda gepardiks ükskõik, kuna ta soovib. Ta hoiab seda saladuses. Mis juhtub siis, kui ta kohtub Pevensitega? Kas ta räägib neile saladuse...
