Ohverdus julgeoleku nimel (eesti keeles)

#18 David

#18 David

------------

Seisin nagu idioot ühikatoa number 312 ees juba viimased viis minutit. Seest kostus rõõmsaid, räuskavaid hääli ning valju tantsumuusikat. Ühikatoa ust oli aastate jooksul vähemalt 6 korda üle värvitud. Praeguse oksekollase seinavärvi alt paistis vutimunakoore sinine.

Endamisi küünega ukselt värvi maha kraapides ei tundnud ma ennast üldse eriti närvilisena, olin lihtsalt tuim. Mis selle kõige mõte peaks olema? Sitta see sissesulandumine, kõik siin on liiga endasse süüvinud, et üldse midagi märgata, ma ei pea siia sobima, keda ma lollitan, ma ei saaks sellega pärast viimaseid kuid enam iialgi hakkama.

Uus kadunud põlvkond...

Ehk saan ma sellest vähemalt raamatu kirjutada nagu Hemingway või Remarque, oleks vähemalt midagi helget kogu selles loos, Ann Franki saatust ma korrata ei tahaks.

Oksekollane uks avanes mu ees ning ilmselt vaatasin sealt välja astuvale rastapatsidega tüdrukule liivakiviks muutunud näoga vastu. Meik tegi mu näolihaste reaktsioonid koosluses hukutava tülpimusega aeglasemaks kui nälkjavõidujooksu.

"Oi," märkis rastapatsidega tüdruk.

"Oi, ise ka." Vastasin külma rahuga, ega mõelnudki ukse eest eemale astuda.

"Tahad sisse minna?" Küsis tüdruk kulmu kergitades.

"Mitte eriti."

"Milline nakatav peotuju." Vastas ta naeratusega ning astus mulle lähemale, et uks enda taga kinni tõmmata. "Tule siis kaasa."

Vaatasin segaduses eemalduvat selga ja kehitasin endamisi õlgu. Koridori lõppu jõudnud pöördus tüdruk tagasi ning mina seisin ikka täpselt seal samas, teda üksisilmi jälgides. Ta punased rastapatsid tundusid valget nägu raamides erakordselt eksootilised.

Ta näitas peaga koridri lõpu poole ning seekord võtsin kutset kuulda.

Mu metallpannaldega saapad klõbisesid linoleoompõrandal igat sammu võttes, uurisin seda tähelepanemata enda ees kõndivat tüdrukut veidi teravama pilguga. Peale punaste rastapatside, oli tema juures kõik suhteliselt tagasihoidlik ja silmapaistmatu, ei mingeid hipilikke riideid, tanksaapaid, ega üleliigseid augustusi või tatoveeringuid. Olen stereotüüpne - vabandan.

Neiu, nii 18-19 aastane kandis tumedaid, kitsaid teksaseid, valgeid converse ning pikkade varukatega musta pluusi, millele oli peale visatud mingisugust veidrat sorti prügikotimaterjalist karvase kraega vest. Nojamh. Vaatasin hetkeks enda riietust, ning kahetsesin, et selle peo jaoks end nii kõvasti üles löönud olin, tundsin kulutatud aja pärast isegi väikest piinlikust.

Algselt arvasin, et suundume alumisele korrusele välisukse juurde - mul ei olnud õigus. Rastapatsitüdruk oli mind vedanud kolmanda korruse talveaia kõrval seisvale suurele rõdule. Käed metallist rõduäärele toetanud haaras ta kõrvatagant sitasti rollitud suitsu ning tõstis koni huultele.

Paari sekundit pärast kirbet taimelõhna tundes, mõistsin ma, et sisekaitseakadeemia tudeng tõmbab koolirõdul kanepit. Muigasin iroonia üle ning toetasin samuti käed rõduäärele.

Sõnagi lausumata, ulatas tüdruk kanepijointi minu poole. Võtsin pakutu vastu ja nii me jõllitasime koos, üksisilmi luminofloortuledes kiiskavat öist linna.

"Minu nimi on Kerttu." Ütles tüdruk vaikse kuid enesekindla häälega ikka veel pilku minule pööramata.

"Meeldiv." Vastasin, ning kimusin viimast mahvi. Hakkasin kanepi mõju vaikselt tajuma - suu siseküljed muutusid karedaks, keel tundlikumaks, ning mind vaevas kohutav janu.