"See ei tähendanud midagi. Päriselt ka. See oli ju ainult tõde ja tegu." ütles Tim.
"Ainult tõde ja tegu? Te olite voodis. Te pidite tegema põsemusi, aga selle viie minutiga suutsid sa ta voodisse meelitada. Tead ära isegi ürita midagi kokku valetada." vaatasin ta silmadesse ning kõndisin minema.
"Mul on nii kahju. Ma ei teadnud ,et tal on keegi teine." hõikas Greeta koridoris, kuhu olin oma sammud seadnud.
"Oli. Tal oli keegi teine. Võid tema juurde minna. Tal sind vaja." vastasin talle samal ajal tennist jalga surudes.
Astusin uksest välja. Lõpuks, värske õhk. Kutsusin venna järgi. Otsisin oma telefoni üles ning kõrvaklapid. Avasin spotify ja panin käima One Directioni esimese albumi.
Lõpuks Jason tuli. Hüppasin autosse. Võtsin kõrvaklapid ära ja koheselt hakkas Jason minuga rääkima sellest ,et "Miks sa emale ei öelnud?" ja "Ta on nii mures su pärast."
Vastasin talle viisakalt ,et ema teadis ,et ma lähen sõbranna poole.
Jasonil on komme mind närvi ajada. Arvatavasti tema kättemaks, kuna tal on kindlasti poole parematki teha kui oma tüütu väikese õele järgi tulla.
Kui me pika vaikuse järel koju jõudsime oli ema jõudnud endale peo riided selga tõmmata ja meik oli ka tehtud. Arvatavasti minu meigi asjadega.
Küsisin emalt, et kuhu sa lähed, kuid tema vaid vastas mulle "Peole.".
Vaadake, minu ema ei ole selline, kes oleks rahulikult kodus. Niiet ma ei olnud üllatunud.
Võtsin üleriided ära ja sammusin ülesse enda tuppa. Vahetasin oma 'peo' riided dresside vastu. Avasin oma läpaka ja hakkasin One Directioni kontserdi videoid vaatama, mille olin filminud telefoniga.
Vaatasin kella. Kell oli 00.23 . Ema pole veel kodus. Pole ime ka. Arvatavasti landib kuskil mehi.
Otsustasin läpaka sulgeda ning kõndisin alla ,et teha mõni võileib. Kuid kui ma kööki sammusin oli seal suur pitsa. Oletasin ,et see on mulle kuna Jason ei saa kunagi midagi.
Haarasin pitsa ja kõndisin elutuppa ,et vaadata Netflixi. Otsustasin vaadata Friendsi ,kuna olin just 3 hooaja 3 episoodi juures.
// Hommik //
Ärkasin Jasoni laulmise peale ,mis on kusjuures täiesti talumatu. Viskasin teda padjaga lootes ,et see talle pihta ka läheb. Ja loomulikult ei läinud, kuna mul ei ole õnne. Jason ainult naeris ja ütles " Noob. Gemma on noob."
"Jason!" karjusin talle. Ma vihkan kui mind kutsutakse Gemmaks. Miks mitte kutsuda mu teise nime järgi, milleks on Marie. Jason teab seda. Talle meeldib lihtsalt mind närvi ajada.
Kell oli saanud täpselt 08.30 . Ema pole ikka veel kodus. Ta on tavaliselt nüüd küll kodus. Tal läks hästi vist. Kohmerdasin enda tuppa. Ja vaatasin oma sotsiaalmeediad üle. Ehk twitter, instagram, snapchat, facebook, tumblr ning youtube.
Kuna midagi ei olnud teha, otsustasin Fiona enda juurde kutsuda. Helistasin talle ning ta pidi umbes seitsme ja poole minutiga kohale jõudma.
Ja täpselt seitsme ja poole minutiga ta jõudiski.
Otsustasime minu tuppa minna, ning me hakkasime One Directioni kuulama. Esimesena tuli "C'mon, C'mon"
Karjusime täiest jõust sellele järele.
Laulu lõpus ütles Fiona, et tal on halbu uudiseid. Ma panin maki kinni ja küsisin mis juhtus. "No.. ma nagu.. no.. ma kolin ära." Tundsin kuidas mul veeres pisar alla. "Aga sa ei saa. Sa oled mu ainus parim sõber. Ei!" Puhkesin nutma. "Ma tean ,et see on kurb ning ma ei tahaks sinust ka eemale minna ,aga me lähme Californiasse. Lahe ju." Oota mida? Sind huvitab mingi California ainult? "MIND EI HUVITA! SA EI SAA MIND JÄTTA! " Pärast pikka pausi, olin rahunenud ja võtsin ennast kokku. "Kuna sa lähed?"küsisin, samal ajal vaadates aknast välja, kuna ma ei tahtnud talle otsa vaadata. Oleksin lihtsalt jälle nutma hakkanud. "Täna õhtul." Vastas ta. "Niiet, see on meie viimane kohtumine." Tundsin kuidas pisarad hakkasid jälle jooksma. "Tundub nii."
Olime alla kõndinud ja jätsime seal hüvasti. "Ma jään sind igaveseks mäletama. Ikkagi esimene sõbranna ju." ütlesin talle. Kuid teda ei huvitanud see. Ta tahtis teada kas lennukiga on õudne sõita. Ma karjusin talle ,et "Jah on küll!" ning saatsin ta uksest välja.
Jooksin kiiresti ülesse. Pühkisin pisarad, kuna sain aru, et pole mõttet mingi tüdruku pärast nutta, kes unustab su nii või naa ära.
Otsustasin välja minna. Üksi. Mul oli vaja riideid juurde niiet ma küsisin ema käest raha, kuigi mul oli endal ka.
Kõndisin rahvarohkel tipptunni Londoni tänaval. Nägin väga uhket rõivastepoodi ning otsustasin sisse astuda. Seal oli kõik nii uhke nagu oleksin mingisuguses muinasjutus.
Leidsin endale sealt mõnusa jaki. Maksin selle eest ära ning kogematta kukutasin selle enda käest. Kui ma hakkasin seda üles võtma, nägin kellegi kätt. See oli väga tuttav. Tõusin püsti ja visaksin pilgu peale. See oli Harry Styles. Vaatasin talle vist liiga kaua otsa, kuna kuulsin köhatust.
"Hei! Ma tean sind." ütles Harry vaadates mulle silmadesse. Need rohelised silmad puurisid minu silmadesse ja ma oleksin kohe katki läinud.
"Tõesti? Sa tead mind? Tavalist 20 aastast inimest?" Vaadates ikka veel ta silmadesse.
"Jah. Tõesti tean. Kas sa oled käinud minu bändi kontserdtitel?" pöörates pilk korraks maha kuid kohe tagasi minule.
"Olen küll." tundsin kuidas mulle kipub naeratus näole.
Ka Harryle tuli naeratus näole ning ta imelised põselohud tulid välja.
"Kas sul on aega? Ma tean ühte head söögikohta." küsis Harry peale kümne sekundilist pausi.
"Mul on tegelikult aega. Niiet suurima heameelega." vastasin talle, tundes oma kõhus liblikaid.
Kui me olime välja astunud küsis Harry "Kas autoga või jala või hoopis jalgrattaga?"
"Kas sa saad niisama tänaval kõndida? Sest kui sa saaksid siis see oleks väga tore." küsisin imestusega.
"Sul on hea point. Ma arvan et paparatso paneks meid kohe paari. Kuid see oleks väga romantiline." vastas Harry otsides arvatavasti autot.
"Ma mõtlen jalutuskäiku, see oleks romantiline." ütles Harry arvatavasti arusaades minu mitte viisakast vaikusest.
"Aa. Jah. Oleks jah." kohmisin talle vastu.
Lõpuks tuli auto meile järgi ja me saime peidust ära tulla.
Istusime autosse ja sõitsime minema.
//AUTORI SÕNAD//
Hei! Niisiis. Sain esimese osaga valma. Juhuu! Mis te arvate sellest jutust? Kindlasti antke kriitikat ja kõike muud kah :D . Tsauka
xx
Sandra.
