Ohverdus julgeoleku nimel (eesti keeles)

#21 Tagasiteed ei ole

#21 Tagasiteed ei ole

Ludovico Einaudi suurepärane klaveripala "Walk" lösutab lehepäises, kuulake.

_________________

Olin riietatud keha tihedalt kallistavasse õhtukleiti. Roheline pits kaisutas mu käsivarsi kuni randmeteni, kust algasid mustad tikanditega sametkindad. Kleit ulatus vaevu poolde reide ning oli selja pealt laialt avatud. Püüdsin kinnastega samast materjalist killerkontsadel edutult tasakaalu hoida, toetudes küünarnukiga valgele tiibklaverile.

"Oled positsioonis?" Kostis pehme haldjahääleke mu kõrvas.

Tõstsin käe oimu koha juurde, justkui juukseid eest lükates ning sosistasin kinnituse hääletult pihku. Mu juuksed olid esimesest lõikamisest alates jupp maad kasvanud ning nüüd ulatusid viimased peaaegu õlgadeni, neid kahte lahutas vaid millimeetrine õhuvahe. Olin juustesse keeranud mõned lokid ning lasknud peale mingit veidrat jõululõhnalist juukselakki. Kandsin endaga nüüd igal pool kerget piparkoogi ja mandariinide hõngu kaasas.

Mu sihtmärk oli paigas. Ta istus üle avara teatrikohviku pisikese ümmarguse laua taga. Tema vastas toolil kõõlus umbes nelja aastane pisike poiss, roheline, minu kleidi karva kikilips kaelas ning lai irve suul. Ta nägi kohutavalt Daniili moodi välja. Isa viigipükste sabast sikutades osutas ta otsusekindlalt toiduleti poole ning tiris isa järjekorda seisma. See oli minu märguanne. Kuid ma olin just ühte nelja aastast poissi oma isast ilma jätmas.

"Elva, ta on siin oma pojaga." Sosistasin ma kriipiva häälega.

"Oleme sellega kursis." Rohkem ei kostnud Elva poolsest raadiosaatja otsast ei kippu ega kõppu. Mul ei olnud valikut. Tapa või saa tapetud.

Pärast seda ei ole mul enam pääseteed. Ateist või mitte nüüd pole enam võimalust, ei uuele elule ega hingerahule. Tõstsin brändiklaasi klaverilt üles ning kummutasin ühe sõõmuga. Hammustasin hajameelselt gustavi kohviku trühvlit peale ning põikasin tühi brändi klaas käes sisse lükandustega ning ringikujuliste akendega teatrikööki.

Olin majaplaani endale pähe õppinud, seega teadsin, et kui teen kiirelt, jõuan paari sekundiga köögi ustest sisse ning võimalus, et keegi mind märkab on minimaalne. Köögis töötas praegu vaid kaks inimest ning vaheajal teenindasid nad leti taga.

Esimene vaheaeg oli just alanud ning näljased eestlased jooksid murdu, et osta üks ülehinnatud shokolaaditahvel, mida etenduse ajal krõbistada saaks. Köögis ladustati hetkel vaid toidutagavarasid, mida letile tuua, kui söögipoolis otsa lõppeb.

 Astusin enesekindlal sammul kööki ning haarasin letilt kandiku oma järge viisakalt ootavate shokolaadikookidega. Mul oli aega vaid mõned sekundid ning ma ei lasnud seda raisku. Haarasin koogikandikult ühe pisikestest shokkeri kolmnurksetest apelsiini maitselistest shokolaadikookidest ning libistasin käekotist vargsi välja süstla mesilasemürgiga. Palju polnud vaja sellise agrassiivse allergia puhul nagu seda oli minu "patsiendil". Nakatasin kandikul kõiki kooke, et kahtlust hajutada ning tõenäosust, et doos tabaks õiget inimest oleks suurem.

Mesilasemürk ei tee tavalisele inimesele midagi, muudab vaid suu veidi tuimaks, kuid allergia puhul sulgeb see hingamisteed ning lämmatab inimese. Selline mürgikogus peaks hakkama korralikult mõjuma alles 15 minuti pärast, kui kõik teatrisõbrad juba saalis istuvad.

Astusin lükandustest uuesti välja, tühja süstalt käekotti susates. Uksest välja saanud, piilusin leti taga toimuvat. Kaks noort naist seisid letiääres ning teenindasid kliente, üks neist oli juba peaaegu poole aastase staašiga. Teine, blond ning veidi tüsedam naine oli õpilane ning tööl alles teist päeva.