Horan,eks ole üllatus ? (Niall Horan FanFic)

30.osa/ this is the end

*viisteist päeva hiljem, tagasi Londonis*

Meie Harryga, oleme koos eilsest. Taas koos... Jahh, Eleanor ei ole tema tütar. See sai tõestatud. Arvasin siiski, et see oli tõsi, kuid las see asi jääda nii nagu ta on. Olgu ta mu iirlase laps, aga Harry on Eleanoril isa eest, kes teda kasvatab.

Mul on Niallist tõesti kahju, aga tal pidavat Selenaga midagi olema ja mina end sinna ei sega. Hetkel Mason viibib Nialli juures, kuna ta seda ise soovis.

Kuid mina tahan, et mina ja mu lapsed oleksid õnnelikud. Me rääkisime ka Eleanoriga. Ta saab kõigest aru ja see on hea. Ta juba isegi ütleb Harryle issi, kuigi ta teab, et Niall on tema isa.

Eleanoril on isa olemas, aga ta rääkis mulle üks õhtu enne magama minekut, et talke meeldib suuri tüdrukuid (El mõtles fänne) kadedaks ajada. See oli nii naljakas aga armas.

Leppisime Nialliga kokku, et Mason on tema juures seni, kuni tema tahab ja mina saan teda vaatamas käija kuna tahan. Raske on mõelda, et Mason kutsub ühel päeval Selenat emmeks. Miks ma olin nõus- Mu mõtte peatas telefoni helin.

#kõne

Mina(m) Niall (n)
M: Hallo
N: Mina siin, toon Masoni sinu juurde. Kuna ta on veel nii pisike, peaks ta elama oma emaga. Aga ma saan teda näha siis kui tahan ja võtta enda juurde siis kui tahan. Nagu reegel sinuga
M: Sobib.
N: Toon ta juba täna

Ja kõne lõppes. Selena vist ei saa lastega hakkama, sest Nialli hääl oli küll nagu ta oli.

Mu elu on küll siiani olnud raske, kuid ka seiklusrikas... Ma olen saanud endale elu, millest ma poleks elusees osanud unistada. Ma olen saanud lapsed poistega, kellega poleks ma elus unistanudgi lapsi saada.

Arvasin, et jään sellise eluga nagu mul oli lapsena olnud. No kuni Kardashianid mu lapsendasid. Aga ma poleks seda uskunud.

Peale Harryt poleks ma elus uskunud, et ma selle, armas loki endale tagasi võtan, et ta taas võidab mu südame. Kuid tänaseks istusn ma hetkel tema kaisus koos oma kalli tütre ja mehega, kellest poleks ma noorus ajal undgi näinud. Ootan oma poega, et see veel hubasemaks teha.

Süütan palju küünlaid suurde tuppa, et oleks veel veel rohkem hubasem.

"Kallis, kuna me kuuse toome?" Küsis Harry mu juuksekarva keerutades enda käes. "Eleanor, mis sa arvad, kuna peaks?" Suunasin küsimuse tütrele. "Kohe" kilkas laps ja hakkas mööda suurt tuba jooksma.

"Ootame enne venna ära, eksju" ütles Harry. Eleanor tegi suured silmad pähe. "Kas venna tuleb koju?" Küsis ta ehmunud olles. Harry naeratas ja noogutas. "Jeejee" karjus Eleanor.

Kõlas uksekell. Eleanor jooksis kohe ukse juurde ja karjus üle terve maja 'issssiiiii'

Niall pani turvahälli ning kohvrid maha ja kallistas tütart tugevalt. "Hei mu kaunitar" ütles Niall talle ja naeratas. "Issi, kui me toome kuuse tuppa siis ma tahan sinu juurde tulla" ütles El. Niall ehmus, samuti ka mina.

"Ehk teine päev" ütles Niall. "Aga issi, palun, ma nii väga tahan. Kasvõi siis homme" oli Eleanor nutu äärel. Niall tunneb oma tütart, ei sa ei aja teda nutma.

"Issik on küll tegemisi, aga ma homme helistan, sobib?" Naerats Niall. El hakkas hüppama ja kallistas Nialli. Siis jooksis ta turavahälli juurde.

"Mu beebi on kodus" kallistas ta Masonit. "Oot ma võtan ta välja" ütlesin. Haarasin oma pisi sülle ja kallistasin teda kaua.

"Aga ma siis homme helistan, oodake kõnet" ütles Niall mulle kalli tehes. Mis see siis nüüd oli? Ma ei tea... Jahh, Harryy pilk oli küll vihane, aga Niall on mu laste isa...

Eleanor kallistas veel kaua Nialli.. Mul on tõsisel kahju, et El peab noorelt seda taluma, oma kalli issi lahkumist ja... Oehh.

Eleanor hakkas isegi nutma. "Ma luban, issi homme võtab su" naeratas Niall pisarates. Ka temal oli raske nagu näha. "Issi ma armastan sind nii palju. Homme näeme. Tsau" ütles El nii armsalt ja nuttis.

"Issi armastab sind ja Masonit ka. Homme, tsau" ütkes Horan ja pani ukse kinni.

"Issi Harry ma tahan issit" jooksis El harry jalgadesse. Harry võttis El'i sülle ja silitas ta selga ning kallistas.

Kohvrid Masoni asjadega jäid hetkel esikusse. Aa Paul viis just need minema. Võtsin Masoni sülle ja me liikusime elutuppa. Eleanor nuuksudes, Harry lohutades ja meie Masoniga lihtsalt järgi neile minnes.

Elutoas olles tuli Eleanorile hea mõte, ta halb tuju oli üle läinud. "Emme, toome kuuse täna" naeratas El. Vaatasin Harryt. Ta kehitas vaid õlgu. "Seda pead sa küll issi Harryga rääkima" Harryl on see, armas ning segane nägu. Ta ei oska Eleanorile vastata, kui El seda teeb.

"Ma arvan, et on hea mõtte minna ja see siis metsast tuua. Võimis?" Naeratas Harry. God see naeratus. Noogutasin. Eleanor hakkas hüppama ja karglema.

"Aga enne tuleb soojad riided otsida. Lumi on ju peaaegu maas" tähtsustas Harry ning võttis Masoni ja jooksis üles.

"Tule ruttu emme võtab sülle su" ütlesin ja kiirustasin El'i taga. El hüppas mulle sülle ja me jooksime üles. Harry ja Masi olid juba meie toas. "Kurat küll" ütles El kõvasti. Harry hakkas täiega naerma. Vaatasin teda kurjalt. "Mis on kallis" naeratas ta mulle ja võttis mu ümbert kinni.

"Harry, sa ei tohi naerda kui El ropendab. See ei ole kolmesele kohane" rääkisin tõsiselt. Harry hakkas täiest kõrist naerma. Masonile oli juba voodi üles pandud. Tänud, James ja Ed.

"Okei okei sorry kallis" ütles Harry, kui nägi et ma juba vaikselt solvun.

"Masonil on ju oma tuba, valmis pandud" ütles segaselt. "Nad tõid voodi siia, kuigi ma seda ei soovind" ütles Hazza. "Lased tagasi viia. See koht siin, see voodi siin on meie kahe püha paik. Koht kus on aeg meile kahele." Ütlesin. "Okei, musimõmmi. Lasen selle tagasi viia, et me saaksime oma pühapaigas koos olla." Naeratas Harry. Naeratasin vastu.

"Eleanor, tule siis. Paneme teid riide" hõikasin El'ile, kes oli oma tuppa vahepeal jooksnud. Võtsin Masoni voodist välja ja hakkasin otsima soojemaid riideid.

Kui lapsed lõpuks valmis said ja ka me ise, siis olime me valmis minema.

Autos olles Harry küsis: "lähme kuusemetsa või poodi." "Kuusemetsa" hõikas El. "Olgu nii" naeratas Harry soojalt ja sõitis Londonist välja.
.
.
.
.
Olles tagasi kodus, panime kuuse püsti. Enamjaolt ehtisime meie Harryga, kui El ja Masi samas ka. Nii armas, kui lapsed tegelevad koos sinuga, teevad asju koos sinuga. Meil peab selliseid hetki veel tulema. 

Ma lihtsalt ei tea, miks minu ja Nialliga juhtus, kuid nüüdseks olen ma koos Harryga. Ma lihtsalt tunnen end tema juures rohkem kaitstuna. Rohkem perekonnana. Ma ei tea milles see asi on, kuid miski taas tõmbas mind selle mehe juurde, kelle kõrva ma nüüd olen.

Ma tunnen end paremini nii, ma loodan, et Harry ei ole end muutnud. Ma igatsesin just seda Harryt, olgu ta väjas pool nii dirty mind kui ise tahab. Kuid minu Harryks jääb ta alati. Igavesti.

Mu lapsed, Eleanor ja Mason-James. Nemad on õnnelikud. Nad pole kurvad, et isa pole. Neile tundub, et Harry vaid asendab isa, natukene.

Kuid Eleanor pole ühtegi korda midagi halba öelnud. Mason ei võõrasta Harryt.

Ma olen niii õnnelik, et see kõik on siiani nii hästi läinud. Et lapsed on sama õnnelikud, kui mina.
.
.
.
.
.
See siin on lõpu osa. Lõpu... Sorry, et see nii järsku lõppes, aga nagu lubatud tuleb ka teine osa. Annan uuest raamatust kindlasti teada, kui valmis saab.

Aitähh teile! Musid-kallid ja head tulevast vaheaega!

Soovib teie,
Liz x