Võõral Planeedil

4

Mõne hetke pärast ilmus ta tagasi. Tal oli käes käeraudadega sarnanev seadeldis.
Tõmbusin krampi.
"Palun ei!" sosistasin ja raputasin pead. Vaatasin enda kõrval olevale naisele otsa. Ta silitas mu kätt.
"Ei, ei, ei!" Hakkasin nutma. Ma ei taha neid.
Poiss liikus mulle lähemale. Tõmbusin eemale ja raputasin pead.
"Ma teen ükskõik mida ainult ärge neid mulle tagasi pange, palun!" See tuli välja ainult natukene valjemana kui sosin.
Poiss tõstis käed üles näitamaks, et midagi pole karta. Vaatasin otsa nii talle kui naisele. Nende pilgud paistsid siirad. Ma ei tahtnud vaadata otsa mehele kes seisis naise taga. Ma juba teadsin milline pilk tal näos on. Karm ja külm.
Poiss oli juba minu juures ja näitas, et ma käe tõstaksin. Kõhklesin veidi kui ulatasin lõpuks oma käe talle. Surusin hambad kokku.
Need käisid klõpsatusega. Tundsin külma metalli vastu nahka. See tekitas pisut ebamugavust.
Siis avastasin, et need polnudki käerauad. See sarnanes käeraudadega kuid see oli must millel helendasid sinised triibud. See oli nagu käevoru.
"Mis asi see on?" Küsisin endalt vaadates veel imeliku seadeldist oma käel ja teades, et nagunii mitte keegi ei vasta mulle.
"See on tõlkija. See tõlgib meie keele sinu keelde ja sinu keele meie keelde." Vastas poiss.
Tõstsin hämmeldunud pilgu poisile ja mul vajus suu lahti.
"Ah?!??!?"
"Mmmimis asi?" Küsisin kokutades. See kord vastas naine:
"Sa oled veel segaduse. Me peaksime laskma sul puhata. Räägime hiljem."  Naine hakkas ümber pöörama kuid ma võtsin talt randmest kinni. Mees ta selja tagant astus paar sammu lähemale. Naine pööras ümber ja vaatas mulle küsivalt otsa. Lasin ta randmest lahti.
"Kus kohas ma olen?" Küsisin vaadates naisele sügavalt silma. Naine mõtles veidi ja siis vastas:
"Sa oled vist aru saanud, et kodus sa pole."
"Jajah sellest ma olen küll aru saanud."
Naine avas suu kuid mees jõudis enne.
"Sa oled planeet Maast 240 miljoni valgusaasta kaugusel." Ütles ta kalgilt.
Tahtsin naerma hakata kuid mehe nägu oli liiga tõsine, et oleks just nalja teinud.
"Mis mõttes 240 miljoni valgusaasta kaugusel? Kas see on mingi nali või?" Vaatasin kõigile kolmele otsa.
"Nad mõtlevad seda tõsiselt."
Tõmbusin uuesti krampi.
Tükk aega ei öelnud keegi mitte midagi.
Lõpuks ütles naine:
"Me peame minema ja teavitama direktorile, et sa oled üleval, senikaua puhka natuke, Gremon jääb siia kui sul midagi vaja on." Samal ajal vaatas ta poisile otsa ja poiss noogutas.
Ma ei jõudnud midagi öelda kui ta oli juba koos mehega uksest välja läinud.

Möödus mitu minutit vaikuses.
Uurisin käevõru ümber oma käe. See oli väga ilus ja sile.
"Huvitav kuidas see töötab?" Silitasin seda ettevaatlikult kartes, et ma võin saada elektrilööke.
Järsku keegi köhatas. Tõstsin pea. See poiss, Gremon, jäi ikkagi siia.
"Ära muretse see ei tee midagi. Muidugi niikaua kui sa seda katki ei tee. Nagu ka käeraudadega. Kui sa poleks neid katki teinud poleks sa elektrilööke saanud." Ta naeratas seda öeldes.
Sain vihaseks kuid suutsin end vaos hoida.
"Mida sina siis oleksid teinud kui avastaksid, et oled täiesti tundmatus kohas ja sa oled käeraudadega haiglavoodi külge aheldatud?" Küsisin ta käest klomp kurgus.
Ta ei vastanud midagi vaid seisis ja vaatas tühjusesse.
Jälle mitu minutit ei öelnud keegi midagi.
Lõpuks ütles ta:
"Sa peaksid puhkama." Ta vaatas mulle korraks otsa kuid pööras siis pea eemale.
Turtsatasin.
"Puhkama? Ma ei usu, et puhkamiseks oleks praegu just sobiv hetk."
Ta vaatas mulle küsivalt otsa.
"Esiteks, ma olen haiglas või millegis sarnases. Teiseks, mulle just öeldi, et ma olen 240 miljoni valgusaasta kaugusel oma kodust ja see on juba üpris suur põhjus mitte puhata vaid küsida kas teie psüühikaga on ikka kõik korras. Ja kolmandaks mulle ei meeldi hullukeste läheduses magada." Seda öeldes vaatasin talle vihaselt otsa.
Ta hakkas naerma.
"Olgu. Saan aru. Sa ei tea kus sa oled ja sul pole mingit põhjust meid usaldada kuid sa tõesti oled haiglas, sa tõesti oled 240 miljoni valgusaasta kaugusel Maast ja ma olen päris kindel ka selles, et me pole hullud." Vastas ta muiates.
Ma ei osanud midagi vastata niiet jäin vait.
Möödus jälle mõned minutid vaikuses.

"Kui sa ikka veel ei usu mind siis tule vaata seda." Ta viipas käega, et ma tema juurde tuleksin....