Võitmatu tüdruk

1 - Tundmatu päästja

Sisenesin uude kooli ja tundsin esimest korda peale juhtunut endasse voolavat normaalsust.. Automaatselt liikus mu käsi kõhule, kus olid armid.. Ainult need armid tuletasid mulle meelde ranget reaalsust ja ma vihkasin seda..

Vaatasin oma tunniplaani ja pidin naeratama kui nägin oma lemmikuid tunde.. Jätkasin teed klassi otsimiseks kuid koperdasin kellelegi otsa.

" Tere, minu nimi on Dajana.. Sa oled siin uus?" küsis tüdruk, kes oli ilmunud ei kusagilt..
" Jah, kolisin alles siia kanti.. Minu nimi on..ee.. Destiny..." vastasin kõhklevalt, oma uut nime kasutades.
" Sul on ilus nimi.. Las ma tutvustan sulle kooli.. Siin on kõik väga sõbralikud.." ütles ta.
" Nohik kaks, kas sa leidsid uue endasuguse.." karjus just sel hetkel üks poistest kapi juures ning terve seltskond hakkas naerma. Piidlesin neid vihaselt.
" Ma juba tunnen seda sõbralikkuse lõhna" sosistasin endamisi.

Tuli välja et koolis on erinevad grupid. Kõige ülekaalukam oli neist õpilased, kes ei tähendanud midagi. Mina kuulusin just nende hulka ja seda andis tunda, kui koridori peal ei vaadanud keegi sulle otsa vaid kõndis sinust põhimõtteliselt läbi..

Tundide lõpus astusin kooliuksest välja ja nägin eemal musta autot. Vandusin ning kõndisin vastassuunas. Tundsin kuidas keegi jälgib mind ja üks koputus õlale pani mind võpatama. Pöördusin kuid seal polnud mitte kedagi. Kas tõesti kujutasin seda endale ainult ette?

Enne jooksma hakkamist kuulsin peas õe häält, mis karjus : „JOOKSE!"

Olin mitu km maha jooksnud kuid jälitamise tunne püsis. Peitusin esimese nurga taha ning jäin ootama. Must maastur oli kaugelt ära tuntav ning mu süda jättis mitu lööki vahele.

„Pssst" kuulsin kellegi häält kuid ei teinud sellest välja. Ehmatasin kuuldes maandumise heli enda kõrval. Avasin juba suu et karjuda kuid mees oli kiirem ja surus oma käe mu suule.

"Ole vait. Ma tean et sind jälitatakse. Sa ei pea mind usaldama kuid ma oskan sind aidata sellest rajoonist välja.." seletas mees ning lõdvestas oma haaret. 

Pöördusin ja vaatasin oma abistajale otsa ning tardusin, nähes ainult päästja silmi kuna ülejäänud nägu oli tal mütsi ja salliga kaetud.

Noogutasin aeglaselt ning olin valmis tema järel minema kuid äkki nägin ta klaasistunud silmi. Vaatasin selja taha kuid oli juba hilja. Käis kõva lask ning ma kukkusin....

.........................................................

Nonii, lõpuks leidsin ma aja et saaksin ühe korraliku ja huvitava osa kirjutada.. See on siis Võitmatu tüdruku teise varijandi esimene osa. Nautige ja kindlasti kirjutage mis te arvate.