Röövitud

1. peatükk | KEITI

See pole tegelikult minu uus järju, vaid töö, millega proovisin kord osaleda ühel kirjandusvõistlusel. Olin lubanud selle juba ammu üles panna, kuid kõigepealt pidin ka üle vaatama ja suuri parandusi tegema. Kokku tuleb siin vaid kuus osa, kuid ma ei saa lubada, et te järgmiste tulekuni kaua ootama ei pea.

See erineb ka nata minu ülejäänud juttudest. Maitse asi vist, kuidas see teile meeldib. Aga loodan siiski, et meeldib :)

_________________________

 Tundsin oma ihuliikmeid valutamas. Ja ma teadsin, millest see oli. Sellest jooksmisest, pimedas, mööda tänavaid... Ei, mitte lihtsalt jooksmine. See oli põgenemine. Olin olnud surmahirmus.

         Tahtsin avada silmi, kuid pingutused ei kandnud vilja. Paanika minus kasvas. Mul polnud aimugi, mis minuga juhtunud oli või kelle eest ma üldse põgenesin. Kas mind saadi kätte? Üritasin meenutada viimaseid hetki.

         Ma ei suutnud uskuda, et ühtegi inimest ei olnud. Tänavad olid täielikult tühjad. Ei kedagi, kes mind aidata saaks. Ma ei tea, kui hilja oli. Vaid oranžikad tänavalaternad, mis ei lasknud näha kaugemale kui mõnikond meetrit. Pimedus ehmatas mind, kuid see võis olla minu ainus pääsetee.

         Pimestavalt heledad laigud olid jõudnud peaaegu minu pea kohale. Ma ei näinud nende tekitajat. Need valgusvihud tulid kui prožektoritest, tehes mind sellele täielikult nähtavaks. Kuid kas valgusel enam suurt mõtet oligi, kui jälitajad minust vaid meetrite kaugusel? Mis mind eriti ehmatas, oli aga see, et jälitaja oli õhus. See tegi vaid vaevukuuldavat undavat heli. Pimestava valguse tõttu, mis varjas isegi tänavalaternad, ei oska ma aga öelda selle suurust. Kuid mulle tundus, et mis iganes see siis ka oli, ei olnud see just väike.

         Olin juba pikka aega tundnud, et miski mul sabas on. Paar korda olin märganud väikseid tulesid eemalt, aga ma ei pidanud kohe vajalikuks hirmu tunda. Ja veel siiani - kui see nüüd mu pea kohal oli - polnud mul aimugi, mis see olla võis. Kahetsesin, et öösel selle kummalise heli peale rõdule uurima olin läinud. Et majast väljusin, vaid puhtast uudishimust kaugete värviliste tulede üle.

         Minu tulitavad lihased ei tahtnud mulle enam kergesti alluda. Pead keerates ja nüüd otse selle asja poole vaadates tabas mind ehmatus. Koperdasin omaenda jala taha, kukkudes näoli kõvale asfaldile. Tundsin kõva pinda kriipimas nahka minu põsel. Seekord aga ei ületanud valu minus üha kasvavat hirmu. Jälitaja langes madalamale, minust vaid paari meetri kaugusele. Kuulsin mingit summutatud heli. See kõlas nagu lask. Õrn torge minu roietel pani mind uuesti võpatama. Tahtsin põgeneda, ent ei suutnud enam tõusta. Tahtsin magada. Puhata oma väsinud keha...

         Meenutus pani mind ehmatama. Paanika oli kasvanud suuremaks. Tahtsin karjuda, rabeleda, kuid miski ei aidanud. Ma ei suutnud end liigutada. Tundsin vaid oma ühetasast hingamist - ja sedagi ei saanud ma kontrollida. Olin justkui vangis omaenda kehas. Siiski tajusin oma ümbrust. Vähemalt nii palju, kui seda võimalik teha oli.

         Lamasin mingisugusel alusel. See ei olnud täiesti kõva, samas mitte ka pehme. Nagu mingi õhuke madrats või tekk. Selle pind tundus olevat nahkne. Ja õhus oli tunda kummalist lõhna. Ma ei suuda kirjeldada, aga see ei olnud ebameeldiv.

         Kuid üks korduv heli ajas mind segasusse. Piiksuv heli, mis meenutas haiglat. See tuli täpselt minu kõrvalt, koguaeg ühtlase rütmiga. Kaalusin võimalust, et minuga oli hoopiski mingi õnnetus juhtunud, millest ma ise ei mäleta. Kõik need pildid minu mälus olid vaid uni. Kõik see valu, mida tundsin, ei olnudki jooksmisest. Ent samas tundus see kõik liiga reaalne, et olla uni. Aga miks ma end liigutada ei saanud?