Laager [Lõpetatud]

#5.-Faking Tõbras

"Sa meeldid mulle!" ütles Brandon mille peale ma silmad punni ajasin.

Jah, ta oli võrratu aga ta pole minu maitse.

"Anna andeks aga sina mulle ei meel--"

Ta suudles mind. VÄGISI. pervert selline.

Tõukasin teda eemale kuid kas see aitas? Loogiline et ei.

"Lase mind lahti värdjas" karjusin juba mõnda aega nuttes.

Ma ei tea kust, aga kuskilt ilmus välja Derek kes tõmbas Brandoni eemale ning virutas talle.

Jooksin eemale kiiresti.

Issand, ma ei tahtnud selliseid mälestusi endaga hauda viia.

Ma proovisin küll mitte nutta aga just kõige paremini see välja ei tulnud.

Jooksin kiiresti majja ja panin ukse lukku.

Läksin kohvri juurde et teised riided selga panna, aga veerand mu riiedest olid lõhki lõigatud.

Kindlasti need värdjad.

Ma vihkan neid tibisid. Lihtsalt lampi lõhuvad teiste asju.

Kuulsin koputust uksele.

Muidugi, ma ju panin ukse lukku.

Avasin ukse ning ukse taga oli Sarah.

Vaatasin teda vihaselt kuni ma talle kallale läksin.

Ma tõmbasin teda juustest ning kriimustasin käsi. Lõin, lükkasin mida veel pekstes saab teha.

Meid tuli lahutama üks kasvatajatest.

"Tüdrukud!! Häbi teil olgu" karjus kasvataja meie peale ning vedas kabinetti.

Istusime eraldi toolidel ja põrnitsesime üksteist vihaselt.

"Teil häbi olgu, tütarlapsed ja niimoodi kaklete" karjus naine meie peale.

"Tema alustas!" karjus Sarah oma häälega.

"Ära karju oma kriipiva häälega minu peale, kõikidel lähevad kõrvad lukku" sisistasin nüüd Sarahile.

"Ise oled mingi mees, no vaata enda riietust. Teksad."

"Kui ma oleks mees, ma ei teeks sinuga tegemist, isegi ei vaataks sinu poole" ning ta oli löödud.

1:0 minu kasuks.

"Tüdrukud olge vait!!" karjus nüüd kasvataja nii kõvasti et Sarah vaatas ehmunult kasvatajat aga mul oli suva.

Ma olen pohhuist.

"Te lähete tuppa ja ei kordu mitte mingit sellist asja enam, saite aru?"

"Ja" ütles Sarah aga mina ei ütlend midagi.

Ma ei saa lubada et seda enam ei kordu.

Kasvataja lasi meid ära.

Läksin ees majja, kuna Susie pesi ja Lucy oli majas siis panin ma ukse lukku.

"Kuule, kas Susie teab, et sa siin?" küsisin sosinal tüdrukult.

"Ei" vastas Lucy.

"Hiilime aknast välja, pärast jääb Susie süüdi et maja ukse lukku pani. Äkki saab õiendada" ütlesin ärevalt.

See pidi lihtsalt geniaalne plaan olema.

Sarah taob väljas ukse taga.

Hüppasime aknast välja ning jooksime majade tagant kuni ma peatusin nii äkki et Lucy mulle selga jooksis.

"Mis su jalad panid blokki et enam liikuda ei saa?" küsis Lucy pahaselt pead sügades kuhu ta haiget sai.

"Minu tennised" ütlesin ning osutasin näpuga poiste majja.

Minu kadunud tennised olid kellegi voodi peal.

"Mis ootad? Lähme võtame ära" ütles Lucy ning me läksime maja ette ning avasime ukse.

Keegi pesi.

Liikusin tagumise voodi juurde kuni äkki prantsatasin maha.

Keegi oli niidi kahe voodi vahele sokutand.

Ilmselt polnud see meile mõeldud.

Avanes vannitoa uks kust vaatas meid blondide juustega poiss.

Lucy vaatas teda sellise pilguga nagu sööks ta kohe selle poisi ära.

Lõin Lucyt küünarnukiga. Tüdruk vaatas mind korra vihaselt.

"Mida te teete siin" küsis see poiss väga kurjalt.

Pealt vaadates nagu ingel aga niikuinii kurat.

Välimus petab. Õpi sellest Delia.

"Ja miks minu tennised siin on?" küsisin vihaselt vastu.

"Nees on sinu omad? Just mõtlesin et kelle omad on. Ei muidu Derek tõi need siia." vastas poiss.

"Derek?!" karjatasin ma jahmunult.

Haarasin vihaselt tennised voodi pealt ning sammusin ukse poole.

Ma koperdasin uuesti niidi otsa kuid käna ma ei käinud.

Tõmbasin ukse vihaselt kinni.

"Faking tõbras" ütlesin iseendale.

Vihkan teda.