"Kas sa hüppad juba..?"
"Oota, ma kohe."
Hedwig nautis veel viimast korda vaadet linnale, mida ta enam kunagi ei näinud. Õhk oli soe, kuid niiske. Silla pealt oli imeline vaade linnale. Öökumas olid värvilised tuled. Hedwig mõtles kõigile, kes Talle viimastel kohtumistel halvasti olid öelnud. Kas nad kahetseks öeldut, kui oleksid kuulnud, et Ta oli surnud? Aga mis saab Emilyst? Ta ei olnud veel hüpanud. Nii palju kui Ta seda tahtis, voolas neiu kehas ikka mingi kahetsusjoon. Miks peaks keegi üldse nii hilja õues kuskil silla küljes kõikuma?
See ei saanud olla reaalne.
Astuda maha või mitte.
Ma ei suuda
Hedwigi kõrvades kumises ainult üks lause
Ma ei suuda
Hääl karjus Hedwigi peas üha kõvemini
MA EI SUUDA
Ja see oli ainuke hääl, kuni Ta kuulis oma kõrvus hääletooni, mis ei olnud enam Tema .
VOCÊ ESTÁ LENDO
suitsiidiklubi. (ÜMBERKIRJUTAMISEL)
Mistério / SuspenseOn täiesti tavaline õhtu Hedwig'i õhtus. Vähemalt seni, kuni Ta avastab enda jaoks suitsiidiklubi. Mida teha, kui enam ei jaksa ja kõik on toeks, et oma retke lõpetaksid? Ja mis saab siis, kui armastus jääb teele ette? See on suitsiidiklubi. nb! fr...
