Võõral Planeedil

8

Kõndisime mööda koridori. Mu jalad värisesid ja ma tundsin ärevust.
Võta end kokku sul pole ju vaja midagi karta
Ka Gremon oli kuidagi mures. Ta hoidis käsi rusikas ja põrnitses enda ette.

Meile tulid vastu kaks meest. Nad olid pikad, tursked ja hirmuäratavad. Astusin sammu tagasi. Gremon raputas pead ja ütles sosinal irvitades:
"Argpüks." Kortsutasin kulme.
Nad on ju hiiglased!
Mehed kummardasid napilt Gremonile ja siis mulle. Ehmusin veidi. Neil on siis kombeks kummardada? Ma ei saa enam midagi aru.
"Direktor ootab teid kabinetis." Ütles heleda peaga mees. Tumeda peaga tüüp seisis vaikides ta kõrval. Nad keerasid ümber ja hakkasid minema kõndima. Ka Gremon hakkas edasi liikuma
Jäin korraks seisma. Lõin araks.
Kas ma peaks ära jooksma? Mis siis kui see on mingi lõks? Ma tõesti ei tea mida teha
Gremon vaatas üle õla selja taha ja viipas peaga, et ma järgneks. Vaatasin ees kõndivaid mehi.
Kui ma nüüd plehku pistaks saavad nad mind kindlasti kätte
Otsustasin, et lähen nendega kaasa. Saagu siis mis saab.
Mõne hetke pärast seisime halli ukse ees. Seal oli mingi silt kuid ma ei saanud tähtedest aru.
Ju see tõlkija toimib ainult siis kui keegi räägib
Uks tehti lahti ja me astusime sisse. Meie ees oli suur kabinet. Mõlemal küljel olid riiulid. Kuid neis ei olnud raamatud. Neis olid mingid esemed. Kõik imeliku kuju ja suurusegatega. Hämarat valgust paistis sisse suurtest akendest mis olid peaaegu ühest seinast teise. Kabineti keskel asetses laud ja kaks tugitooli. Sisustust oli vähe nii suures kabinetis.

Ma olin nii ametis asjade uurimisega riiulitel, et ei pööranudki tähelepanu kui keegi minuga rääkis.
"Need on väga huvitavad kas pole?" küsis mehe hääl mu selja tagant. Pöörasin ümber ja nägin umbes neljakümnendates aastates meest. Ta oli pikk ja peenike. Tal olid tumepruunid lühikesed juuksed milles oli näha natuke halli. Seljas oli tal tumesinine kuldsete tikanditega põlvedeni ülikond ja mustad püksid.
Ma ei vastanud midagi vaid noogutasin.
"Sul ei ole vaja midagi karta. Me ei tee sulle liiga. Minu nimi on Relim ja ma olen selle planeedi, kuidas nüüd öelda... president."
"Minu nimi on Marleen" ütlesin.
"Olgu Marleen, palun võta istet ja räägime sellest olukorrast." Ta viipas käega ühe tugitoolini ja ma liikusin sinna. Ärevus hakkas tõusma ja ma värisesin uuesti. Istusin tooli ja tundsin, et keegi seisab mu selja taga. Nägin silmanurgast Gremonit. Ta nägu oli surmtõsine. Üritasin mõtted mujale viia. Mõtlesin väljas olevatele kuudele. Nii ilusad. Hingasin sügavalt sisse.
Järsku kuulsin Relimi häält. Võpatasin. Ta hääl oli madal ja vaos hoitud kuid tundsin selles ärritust.
"Gremon kus sa olnud oled? Ma ei ole sind kaua näinud. Su õed juba muretsesid."
"Vabandust onu, pärast meie viimast vestlust otsustasin siit natukeseks eemal olla." ütles Gremon külmalt.
Onu?
"Ja ei teavitanud mitte kedagi oma lahkumises? See ei ole sinu moodi." Relim paistis kuidagi kurb. Ta silmad olid helehallid ja märgid nendes keerlesid aeglaselt. Äkitselt avastasin midagi.
Gremoni silmades neid märke pole
Ma ei öelnud midagi, ei tahtnud peretüli segada. Seepärast vaatasin lihtsalt aknast välja. "Ma teavitasin Markeli oma lahkumises." Ütles Gremon ükskõikselt. Tahtsin pööritada silmi. Ma ei tulnud siia peretüli pealt vaatama. Köhatasin kergelt. Mõlemad vaatasid mulle otsa nagu oleksin vahele seganud millelegi olulisele. Kergitasin kulme.
"Räägime pärast edasi." Ütles Relim poisile.
"Ma tahan lihtsalt koju. Te võite siin edasi oma juttu arutada lihtsalt öelge mulle kuidas koju saada ja ma teen minekut." Ütlesin kannatamatult.
"Marleen meil on siin üks keeruline olukord. Kuid kõigepealt tahan ma sind teavitada sellest, et sa ei ehmuks, et oleme palneet Maad juba aastaid jälginud. Me oleme ka seal käinud." Tõmbusin selle peale krampi. Pole just kuigi hea kuulda kui sulle öeldakse, et sind on jälgitud.
"Meil on spetsiaalsed seadmed millega me sinna saame. Kuid kahjuks hävitati kõik seaded mis meil oli ja see millega sina siia said jõuti ka hävitada. Süüdlast pole tabatud kuid me otsime edasi." Ta hääles oli ärritust.
Mulle ei meeldi see kuhu ta oma jutuga jõudma hakkab
"Mida te öelda tahate?" ütlesin klomp kurgus. Relim tõusis oma toolilt püsti ja liikus akende juurde.
Tundsin kuidas Gremon mulle lähemale astus.
"Ole rahulik. Sa saad koju. Kuid mitte veel. Meie teadlased üritavad need seadmed parandada." ütles ta aknast välja vaadates.
"Millal ma siis koju saan?" Küsisin paanitsedes.
"Ma ei tea täpselt aga meie teadlased on väga head niiet võibolla mõne nädala pärast." Ütles Relim rahulikul toonil
"Nalja teete või?! Mul on pere ja sõbrad. Nad hakkavad mind ostima. Nad juba kindlasti muretsevad. Ma ei saa kohe kindlasti nii kaua ära olla." karjatasin toolilt tõustes.
Mu vanemad lähevad hulluks
Tundsin kuidas kellegi käsi mu randmest haaras. Pöörasin ümber ja vaatasin Gremonile otsa. Tundsin kuidas pisarad hakkavad silmadesse kerkima.
"Ma tahan lihtsalt koju." Sosistasin talle vaevu kuuldavalt.
"Sa saadki. Lihtsalt mitte kohe. Vaata, meil on ajakulg siin natuke teistsugune. Kui meil möödub nädal siis maapeal on ainult neli päeva möödas." Ütles ta ja võttis mu käest kinni. Tundsin kuidas pisar mööda põske voolas ja ma pühkisin selle ära. Mulle ei meeldi nutta. Kuid seda juhtub kuidagi liiga sageli.
Neli päeva on ikkagi liiga palju. Isegi üks päev on nende jaoks hulluks ajav.
"Sina tahad koju ja meie tahame kätte saada selle kes need seadmed hävitas ja varastas." Ütles Relim. Pöörasin ümber ja vaatasin talle segaduses olles otsa.
"Äkki saad sa meid aidata. Kas sa mäletad midagi sellest kuidas siia said? Või nägid isegi kedagi? See tuleks kasuks süüdlase leidmisele ja võibolla saad ka nii kiiremini koju."
Nüüd vastas Gremon: "Me juba proovisime, ta ei mäleta eriti midagi ja tal hakkab pea valutama kui midagi üritab meelde tuletada. Ma ei usu, et see oleks hea mõte talle sunni viisiliselt midagi meelde tuletada. Tal on vaja natuke aega taastuda, küll ta hakkab mäletama." Relim ei teinud poisist välja ja vaatas mulle anuvalt otsa.
"Palun proovi. Kui tuleb midagi meelde siis ütle kohe meile, ükskõik kui tähtsusetu see sinu arust olla võib."
Ma noogutasin ja istusin tagasi toolile. Avastasin, et me hoiame Gremoniga ikka veel käest kinni. Vaatasin talle otsa.
"Sa ei pea seda tegema. See valu võib olla suurem kui eelmine kord." Ütles ta. Raputasin pead.
"Võibolla mul tuleb midagi tähtsat meelde. Mida varem ma koju saan seda parem." Ta jäi veel mu käest kinni hoidma ning ma sulgesin silmad...