Emery (eesti keeles)

~ Chapter one ~

Ai.

Tunnen läbi uduse une enda valutavaid jäsemeid, mis justkui äratuskellana aina märkuandvamalt surisesid. Kehaliikmed tunduvad kanged ning neid on raske liigutada.

„Ma ei jaksa tõusta,“ pomisesin iseendale.

Sa pead, tuletab mu alateadvus ebasõbralikult meelde.

„Ei, ma olen haige,“ mõmisen nina alla.

Täna mitte, lausub see süngelt.

Rahulik hingamine koperdab korra. Lõpetan torisemise ning panen oma aju tööle.

Ma olen ju haige. Millal ma viimati koolis käisin?

Ootamatu arusaamine sunnib mind silmi avama.

No kurat.

Järeltööd on täna.

Ema lubas mul majast lahkuda, et teha järele enda viimase kuue nädala tööd. Ehk siis tuleb sellest esimene täispikk koolipäev peale pooldeteist kuud kodu ja haigla vahet käimist. Ainuüksi selle lubamiseks pidin ema terve nädal veenma, et ma ei hakka keemiat kirjutades verd köhima, nagu juhtus siis, kui kõik see algas. Tingimuseks oli aga, et kui peale kojujõudmist tekib mingigi märk tervise halvenemisest, läheme koheselt haiglasse tagasi. Sellegi sain ainult tänu enda tungivale veenmisele ja argumenteerimisele väljakaubeldud. Aeg-ajalt lööb siiski mu isa advokaadigeen minus välja. Kuid see on ka ainus asi, mida hästi oskan.

Tõusen istuli ning avastan üllatunult, et olin maganud põrandal inimburritona. Takseerin kahtlustavalt tuba. Arvuti asetseb mu öökapil, kardin on kinni ning mu riided on täpselt samamoodi mahavisatud nagu ma eilegi need jätnud olin. Ainult telefon lamas voodil, kuid sinna kukub see tihti. Mõnikord vaatan öösiti kella ilma, et ma ise seda hommikul päris täpselt mäletaks. Kõik on omal kohal.

Viskan teki voodile ja lohistan end kööki. Kardan juba hetkeks, et peale igavikuna näivat puhkamist olen oma harjumused selja taha jätnud. Rutiin aga leidis mind imelihtsalt, koputas õlale ning juhatas mind õndsas vaikuses kohvikannu juurde. Ema oli arvestanud ning topeltdoosi teinud.  Mühatan. Võib-olla on ta uuel sekretäril hea mälu.

Tomatit närides satun pilguga aknale ning näen tänavat ja paari tööle ruttavat inimest.

Inimesed. Suhtlemine.

Praegu kuluks küll väike doos homo sapiensi kontakti ära, mõtlen unistavalt. Võib-olla leian kellegi, kes mulle oma armuelust soiguda viitsib. Väike klatš ei teeks ka halba.

Enne haigust ei pidanud ma end eriti sotsiaalseks loomaks, kuid olen avastanud, et kolm kuud pea ainult oma emaga, kassi ja arstidega suhtlemist on teinud mind kommunikatsiooninäljaseks.

Leian pahameelega, et olen närimise pooleli jätnud; järgmised kaks minutit söön kiiremini ning asetan taldriku ja noa kraanikaussi. Oma toas otsin üles eelmisel õhtul valmis pandud riided. Pükse ja kampsunit selga tõmmates kordan bioloogia mõisteid, mis mul niigi ajju sööbinud olid. Vaba ajaga polnud midagi teha.

Tõmban kapist välja tolmu kogunud koti ja viskan sinna sisse hulgaliselt raamatuid ning konspekte. Ma pole hiljaks jäämas, kuid loodan majast kaduda juhuks kui emal midagi maha jäi ja ta tagasi peaks tulema. Ma ei kannataks välja veel ühte loengut.

Hakkan välisust avama.

Paulig!

Viskan koti maha ja jooksen kööki tagasi.

„Kurat küll!“ pomisen, kui pool kassi söögist kausist mööda kukub.

Kusagil selja taga kuulen unist mjäugumist.