Bella saladus (Narnia kroonikad fanfic)1. raamat

11. osa

"Me arvasime, et sa surid.", ütles Lucy.
"Ma suringi, aga tulin tagasi.", ütles ta.
"Aga kuidas?", küsisin.
"Nõid ei teadnud selle laua tõelist tähendust.", vastas ta.
Kallistasime teda veel natuke.
Siis läksime tagasi Aslani hiide.
Nõid oli kuulutanud sõja selle aja jooksul, kui me siin olime.
Arvatavasti juba sõda algab. Me pidime kiiresti sinna jõudma.
"Me ei jõua sinna nii ruttu.", ütlesin.
"Me võime Aslani seljas olla, kui ta muidugi nõus on.", ütles Lucy.
"Ta ei jõua meid kahte vedada ja kiiresti joosta.", ütlesin.
"Ma jõuan.", ütles Aslan.
"Aga see on raske.", ütlesin.
"Me ei saa sind siia jätta.", ütles Lucy.
"Ei jätagi. Mul on üks saladus. On vist aeg see paljastada. Nimelt ma olen gepard.", ütlesin.
"Sa oled gepard? Tõsiselt?", küsis Lucy.
"Jah.", vastasin.
"Hakkame siis minema. Lucy, hüppa mulle selga.", ütles Aslan.
Ma hüppasin ja muutusin gepardiks.
Hakkasimegi nii minema. Olime jõudnud kohale. Sõda juba käis.
Ma jooksin lähemale ja ründasin vaenlasi.
See kestis veel umbes pool tundi. Lõpuks sai see läbi. Paljud meie võitlejad olid muudetud kivikujudeks. Aslan läks neid vabastama. Lucy läks Edmundi juurde, kes oli viga saanud. Ta andis vennale eliksiiri ja Edmund tuli teadvusele.
Ma hüppasin tagasi inimeseks.
Susan nägi seda ning ehmus.
"Oota, see gepard olid sina?", küsis ta.
"Jah. See on minu saladus. Ma saan muutuda gepardiks.", ütlesin.
Varsti oli see kõik läbi ja läksime puhkama.
Kahe päeva pärast toimub kroonimine, kus Peterist, Edmundist, Susanist ja Lucyst saavad Narnia valitsejad.

Siin uus osa. Loodan, et meeldis. Vabandust, et varem pole tulnud uut osa.