Lund langes ebaproportsionaalsete rätsakatena auto esiklaasile. Lülitasin kaugtuled välja, sest valguses tantsivad vesised lörtsihelbed eksitasid niivõrd, et oleksin kahel korral peaaegu teelt välja sõitnud. Lumehelbed tundusid haiglased, kõverikud ja deformeerunud; Alexander tihkus tagaistmel vaikselt nutta.
"Alex?" küsisin poisilt ja otsisin ta silmi tahavaatepeeglist. Tumepruunid vesised silmad leidsid minu omad ning ta soojas süleluses lebas surnud akuga Daniili nutitelefon.
"Ära ole kurb, eksole, pea veel natuke vastu, kohe oleme kodus." Poiss toetas pea vastu tumendatud küljeklaasi, Daniil minu kõrval vaevu hingas, neelasin alla nuuksatuse.
"Kas sa tedsid, et mõned aastad tagasi viisid ühed targad Ameerika teadlased läbi sellise uuringu," vilksatasin korraks silmadega maanteele,"nad panid kahte ühesugusesse purki täiesti tavalist kraanivett. Ühele purgile sosistasid teadlased ainult ilusaid asju, ütlesid veele purgis, et ta on ilus, armas, kõige parem, kõige imelisem. Teist vett teadlased hoopis mõnitasid ja alandasid, rääkisid veele, et ta on vastik ja kohutavalt inetu või et keegi ei armasta teda. Natukese aja pärast pandi mõlemad purgid täpselt samasse sügavkülmikusse ja vesi jäätus ära." Uurisin pruune silmi põhjalikult - Alex kuulas mind täie tähelepanuga.
"Kui teadlased jää mikroskoobi alla panid ja seda uurisid, avastasid nad, et vesi, millele nad olid ilusaid sõnu ütelnud moodustas terved ja korrapärased jääkristallid, aga vesi, millele koledaid asju öeldi oli naljakalt krõnksus ja selline natukene imelik."
"Halbu asju ei tohi mõelda, siis nad saavadki tõeks." Lõpetasin ja vaatasin Alexit.
Poiss polnud öelnud ühtegi sõna, alates hetkest, kui teda nägin. Failis ei olnud kirjas, et Alexander oleks autistlik või mõne muu käitumusliku või sotsiaalse hälbega. Olin veidi mures.
Vaatasin nutikella, pulss polnud vahepeal alla läinud, vaid püsis 110 juures, justkui oleksin maratoni jooksnud - adenaliinitulv kehasse ei olnud lõppenud. Teadsin, et kui see ükskord läbi saab, olen nii kurnatud, et kukun jalalt, nagu need seened sügisel, keda entusiastlikud korjajad ussitanuna metsa vedelema jätavad.
Ma olin täpselt nagu need seened, mul ei olnud kuhugi minna. Ma rikkusin reegleid. Nad ilmselt ei tapa mind, mu isal on mind vaja - üritasin ratsionaalselt mõelda, aga keegi ei garanteeri mulle vabadust ega mugavusi. Olin ennast ise jalalt maha lõiganud.
Kuradi massohistlik seen.
Pigistasin rooli kõvemini ja katsusin Daniili pulssi, enam ei lähe kaua, südametöö aeglustus ja muutus ebaühtlasemaks. Keerasin Maxima kõrvalt asfalteeritud sissesõiduteele, mis teeks kõigile riigi poolt hooldatavatele teekattetele silmad ette. Sellistel teedel võiksid autol amordid olemata olla ja ikka sõidaks nagu sulgedes. Nautisin hetke teed, ennast sügavamale istme sisse sulatades ja vajutasin siis gaasi.
Maa on külmunud, ma ei saa hakata laipa matma.
Ei tea kui suur katel neil on, avastasin end hetkeks mõtlemast.
Kujutluspilt Alexandrist oma isa laibasoojusel radika ääres käsi soojendamas tekitas külmavärinaid. Tundsin, kuidas haare hakkas varem nii tugevast moraalitunnetusest aegamisi lahti libisema ja ma ei saanud sinna midagi parata.
Parkisin maasturi risti maja ette ja sörkisin ukseni. Teadsin, et maja on signalisatsiooni all, aga mul ei olnud aega võtmeid teadvusetu Daniili taskutest otsima hakata. G4Si saabumiseni oli mul umbes 15min aega hetkest, kui ukseklaasi lõhun. Mässisin parema küünarnuki punase "WELCOME" uksemati sisse ja lõin klaasakent. Kõik, mida viimasega saavutasin oli oma tugeva käe täiesti rivist välja löömine, könt surises ja tulitas - see polnud sugugi nii lihtne kui filmides. Oigasin ja ropendasin endale nina alla.
Ühe käega massohistlik seen.
Surusin parema käe risti vastu rinda, võtsin kaks sammu hoogu ja valmistusin hullemaks - vasak jalg lendas läbi ukseklaasi. Jalga läbistas piinav valu ning küünarnukk tundus jalaga võrreldes valmis kolmeks tenniseraundiks. Lisaks olin kokkupuute hetkel endale keelde hammustanud ja suu täitus aegamisi verega, sülitasin suutäie punaseid klimpe trepimademele.
Jala ja käeta massohistlik seen.
Signalisatsioon hakkas kõrvulukustavalt möirgama. Mul ei olnud aega ja tahtejõud hakkas lõppema.
YOU ARE READING
Ohverdus julgeoleku nimel (eesti keeles)
Science FictionAnna on tüdruk, enese arvates täiesti tavaline. Tal on suurepärane ema, töökoht, tulevikuplaanid prestiiže gümnaasiumi näol ning tal on Tormis. Kuid kogu senine elu pööratakse pea peale tema 16. sünnipäeval, kui tüdruk saadetakse kinnipidamisasutus...
