Õde, Ära Valeta Mulle. [Lõpetatud]

16. Ilutulestik

Uus osa! Teatan teile ka, et ma avalikustasin ka raamatu nimega "Teated FallenName'ilt". Sinna ma postitan teateid. (Nagu pealkirjast poleks aru saada...) aga jah. Seal juba üks teade on niiet, kes soovib asjadega kursis olla siis minge aga vaadake! 😊 (ma ei soovinud seda sinna lõppu kirjutada,kuna see ei sobinud sinna.)

Kuulsin koputust enda uksel. Ilmselt kardab mu isa nüüd niisama sisse tulla, peale eelmist korda. Mulle meenus kohe see, et mu ema on ikka veel haiglas. Ma ei tea miks... isa ka ei räägi. Jalaluu murd ei ole ju nii hull? Või on? Tõstatasin oma pea Jake'i käelt ja pilgutasin uniselt silmi. Tõusin istukile ja sellele järgnes kohene haigutus. Viskasin siis jalad üle ääre ja kõndisin siis ukse juurde. Seal polnud enam kedagi. Sõimasin oma isa mõtetes ja läksin siis tagasi Jake'i kõrvale magama.

Jälle. Keegi taob mu toa ust. Seekord juba vihasemalt tõusin voodist ja läksin uksr juurde. Tümbasin selle vihaga lahti ja nägin enda ees inimest, keda ma oodanud poleks.

"Amy!" Kiljatasin ja langesin talle kaela.

"Tere sullegi!" Ütles ta ja kallistas mind vastu.

"Mida sa teed siin?! Kas sa Türgis ei pidanud olema?" Küsisin ja vabastasin ta siis.

"Eip. Jõudsin üleeile tagasi ja siis ma otsustasin enne uut aastat sind veel näha." Rõõmustas ta mind veelgi enam. Pöörasin oma pilgu voodi poole, kus Jake ikka magas.

"Lähme alla." Sõnasin siis ja tõmbasin endale helelilla hommikumantli peale, haarasin ka laadijast oma telefoni. Sulgesin veel enda järel ukse ja hakkasime, mina ees ja Amy minu taga trepist alla kõndima.

"Vahepeal on nii palju juhtunud." Alustasin poole trepi peal. "Mu ema ei saa Jake'iga üldse läbi, minu ja ema tüli tagajärjel kukkus emps trepist alla ja murdis jalaluu..." jutustasin silmi pööritades.

"Issand jumal." Tuli Amy'lt vastuseks.

"Kuidas sul endal läinud on?" Küsisin kui kööki jõudsime. Klõpsasin siis kohvikeetja tööle ja otsisin kapist kaks tassi välja.

"Suht hästi. Türgis oli nii soe, et oleks tahtnudki sinna jääda. Olekski jäänud, kuid kool vaja lõpetada ikkagi." Jutustas ta, samal ajal kui ma kohvi tassidesse valasin, mõne aja tagant talle noogutades. Kõndisime vahepeal kohvidega elutuppa ja istusime diivanile maha. Amy rääkis pikalt oma reisist ja sellest, kuidas talle seal ikka meeldis ja, et ta tahab sinna tagasi minna.

"See on nii veider. Kevin käitus koolis nagu ikka ja siis saadab äkitselt sõnumi, et ta kolib ära." Sõnas ta siis nukralt.

"Sulle ikka meeldis ta, jah?" Küsisin ja viisin pilgu maha.

"Mhmh." Tuli vaatuseks. "Ahh ma ei teagi enam, kas ta olekski see õige olnud, kui ta niimoodi sõnagi lausumatta jalga laseb." Ütles tüdruk.

"Sa said vähemalt sõnumigi. Ma ei saanud midagi." Sõnasin ja lonksasin kohvi.

"Ta ei kirjutanud ega öelnud sulle?" Küsis ta segaduses olles. "See  tähendab, et sa said praegu teada?!" Küsis ta siis segaduses olles.

"Ei." Raputasin pead. "Jake rääkis, kui siia jõudsime." Seletasin talle lahti ja võtsin uue lonksu.

"Kuidas sul Jake'iga läinud on? Kui su ema ja Jake'i vahelist värki mitte arvesse võtta." Tundis ta huvi.

"Hästi." Vaatasin ja jõin veelkorra.

"Hästi?!" Küsis ta solvunult. "See ongi kõik?" Lisas ta siis ja vaatas mulle otsa.

"No... me ei kiirusta oma suhtega." Sõnasin siis vastuseks. Hakkasin uut lonksu võtma, kuid tõdesin siis, et kohv oli otsas. Oli kuulda, kuidas välisuks lahti läks ja keegi esiku kohmitses.