Mäng võimalusega

1.

TSESSA

Ma teadsin, et on kaks teed
ELADA või SURRA.

Tol hetkel ma seisin keset metsa mõeldes mis saab edasi kas surra või mitte.

Samas ma ei teadnud kas ma suudan oma eluga toime tulla või ei. Ma teadsin vaid seda, et ma seisan siin ja ootan oma saatust.

Mul oli neli võimalust kuidas, endalt see suur koorem ära võtta. Kas püstol. Kas tabletid. Kas nuga. Kas nöör.

Aeg aina lendas ja lendas aga mu saatust polnud kusagil veel. Ma ei mõista miks ma endale sellise elu valisin.

Iga päev on nagu juba surm, see koormus, see valu, see hing ja elu, ma enam ei tule sellega toime.Võin üritada aga sellest pole kasu.

Kuid lõpuks tegi mu telefon häält.

Vaatasin telefoni ja seal seisis,
Ema: Kuule tule koju ja too mulle gaasigavett mu pea lõhub hirmsasti.

See ongi minu elu. Kui on vaja tal midagi siis ma olen tema jaoks olemas, aga kui mul on vaja kas või korraks tähelebanu siis pole teda olemas.

Korraks sähvatas mul peas, et teha see asi ära pisar silmis. Ma nagunii pole olemas teiste jaoks.

Aga kes siis ema eest hoolitseb. No üks põhjus ongi see miks sa siin oled ju täna kulla tüdruk. Tuletab mulle mu alateadvus meelde.

Pakin asjad kokku ja hakkan linna poole liikuma. Ma jõuan seda nagunii hiljem ka teha.

Koju jõudes astun uksest sisse ja ema karjub juba,
"Kas tõid mulle juua."

"Eiii," vastan ma vaikselt ja võtan tenniseid jalast ära.

"Mida sa ütlesid," küsib ema ja tuleb minu juurde.

"Eiii Eiii," karjun ma.

Ta krahmab mult juustest kinni ja hoiab neid tugevalt haardes.

"Ma unustasin," vastan ma nutt kurgus.

"Sa teed mida ma ütlen kuuled ja lähed poodi ja ostad mulle," karjub ta mulle näkku

"Anna raha ja ma toon sulle," vastan ma nuttes.

"Sa ostad selle oma raha eest," karjub ta ja lükkab mu täiest jõust vastu seina ja kõnnib minema.

Ma vajun mööda seina alla ja panen pea rinnale, et oma nuttu ja valu summutada.

Toibun kiiresti ja tõusen püsti, et kuivatada pisarad.

Astun uksest välja ja mõtlen kõigile juhtunule tänases päevas.

Kõik on nii tavaline nagu iga teine päev, ootan oma saatust metsas, pean ema pohmelli kannatama ja ta joomist.

Ja nüüd kõnnin poodi, et osta gaasigavett talle sama hästi ta võiks ka ise seda teha.

AGA EII. Ta lihtsalt ei viitsi minna.

Nagu ta väidab, et ma peaks temast ka aru saama kuna tema on ju mind  seitseteist eluaastat kasvatanud .

Aga ta pole seda teinud, ma olen pidanud ise üles kasvama ja seadma endale piirid.

Kui aus olla siis ka teda olen kasvatanud.

Poodi jõudes võtan kiiresti selle tobeda gaasivee ja liigun kassasse.

Kassas läheb kiiresti ja kui saan makstud torman poest välja.

Jään poe ette seisma, et hingata värsket õhku.

"Kas sul tuld on," küsib keegi ja ma keeran ümber.

"Jah on," vastan ma sellele kummalisele poisile.

Kellel on pruunid juuksed ja hallid silmad. Pikka kasvu, trimmis tätoveeritud poisile.

Kohe näha, et oma moodi punkar või mida iganes.

Liigun talle lähemale ja võtan taga taskust tulemasina. Ta paneb suitsu suhu ja ma panen selle põlema tal.

" Tõmbad," küsib ta

"Ja," vastan ma ja ta ulatab mulle suitsu.

Ma panen suitsu põlema ning ta küsib,
"Kaua tõmbad ka?"

"Mingi paar aastat ma arvan," vastan ma tossu suust välja lastes.

"Nii sama hakkasid või," pärib ta.

"Ei," lausun ma talle.

"Masendus," küsib ta ja ma noogutan.

Ta viskab oma koni maha ja lausub,
"Mina olen Zed"

"Minu nimi on Tsessa," vastan ma ja viskan koni maha.

Hakkan liikuma ja ta haarab mu käsivarrest kinni ja küsib,
"Kuhu sa lähed?"

"Koju," vastan ma.

"Ma lähen ka sinna poole," vastab ta ja laseb mu käsivarres lahti.

"Sa ei teagi kus ma elan," vastan ma naerdes.

Hakkan kõndima ja tunnen kuidas keegi paneb oma käe mulle õlale.

No loomulikult on see tema.

"Aga nüüd saan teada," vastab ta ülbelt ja ma muigan.

"Aaa kuule sul pohmakas, et vett käisid ostmas," küsib ta.

"Ei, see pole mulle," vastan ma.

"Kellele siis," küsib ta.

"Mu emale," vastan ma vaikselt.

"Okei, kaua veel kõndida on," küsib ta kaeblevat.

"Me olema kohal," vastan ma.

"Pole viga," lausub ta.

Ta haarab mu oma embusesse ja see lõhn võtab mu jalust nõrgaks.

Ma rabelen ta embusest lahti ja astun uhe sammu tahapoole.

"Tsau," lausub ta.

"Tsau," vastan ma.

Ta kõnnib minema ja ma jooksen väravast sisse.

Ma loodan, et ema pahane pole mu peale.

Astun uksest sisse ja võtan jalanõud jalast.

Minu õnneks on ema magama jäänud, asetan  joogi tema kõrvale ja lippan üles oma tuppa.
___________________
Leiate mind snapchatis: minaolenwattpad