Röövitud

2. peatükk | KEITI

Mulle ei meeldinud variant, et tema on minu taga, kuid ma ei hakanud ka vastu, vaid astusin kaarega temast mööda, heledasse koridori.

         “Vasakule,” sõnas ta. Tegin nagu öeldud.

         Jalutasime vaikides, vaid mõnel korral tema mulle andmas juhiseid, kui järgmisesse koridori pidime pöörduma. Möödusime mitmetest ustest ja koritoride ristteedest. Küll aga polnud siin ühtegi akent, mida mina ootasin. Kõik oli ühtlast helehalli tooni, ükskõik kui kaugele me välja jõudsime.

         “Kes sa oled?” söandasin viimaks küsida.

         “Nimeks on Ragael,” vastas ta.

         Mühatasin. “Sina vist tead juba, kes mina olen.” Nii ma vähemalt oletasin.

         “Sinu nime ma küll ei tea.”

         Kergitasin kulmu. Olen ma siis mingisugune suvaline ohver? Kuna kõndisin tema ees, ei teadnud ma, kas ta jäi ootama. Kuid ma ei vastanud talle oma nimega.

         Ühel hetkel kuulsin kellegi häält tulemas kuskilt lähedalt. Ma ei saanud aga keelest aru. Kuid see pani mind võpatama ja ma tõmbusin vastu seina. Ning siis nägin üht teist, natuke vanemat meest seismas koridoris, mis ristus meie teega.

         Ragael astus minust ette ja peatus, vastates seejärel mehele samas tundmatus keeles. Nende vestlus paistis vaid hetkeline, kuid kuni see kestis, kerkis minus ootamatu plaan koos ihaga põgeneda. Vastu seina liibudes eemaldusin neist aeglaselt, samal ajal jälgides, kas nad seda ka märkavad. Kumbki ei vaadanud minu poole. Pöörasin pead ja nägin järgmist ristuvat koridori väga lähedal. Hingasin sügavalt sisse ja pistsingi jooksu. Tagasi vaatamata pöörasin ümber nurga ja tundsin kergendust, kui koridor oli tühi. Jooksin mööda seda edasi, otsides meeleheitlikult väljapääsu. Lõpuni jõudes pöörasin paremale. Kuid ikka olid kõik uksed ühesugused, mõnel nende võõraste märkidega midagi peal kirjas. Kuid ma ei julgenud ühtegi avada ega vaadata, mis seal taga võiks olla. Ning koridoride labürint paistis olevat lõputu.

         Kui olin piisavalt palju jooksnud, viskasin pilgu üle õla. Ja kui ma kedagi ei näinud, lubasin endal seisma jääda, et korraks puhata. Hetkeks püüdsin ka hingeldamist tagasi hoida ja kuulata, ent kõik oli vaikne.

         Edasi ma jalutasin, kuna jooksmine mind liialt väsitas. Minu kurvastuseks ei paistnud tee aga välja viivat kuhugi. Ainult sarnased uksed ja lõputud koridoriderägastikud. Üksik pisar veeres üle minu põse. Kuhu ma ometi sattunud olin?

         Ühtäkki kuulsin seda, mida ma praegu kõige enam pelgasin. Sammud tulid lähemale. Pöördusin hääle suunas ja neelatasin raskelt, nähes jälle oma kinnipidajat, kui ta lähima nurga tagant välja astus. Mul oli natuke raske aru saada, kuidas ta mind siin labürindis nii kiiresti leida oli suutnud. Ta ei paistnud isegi üllatunud kui mind märkas.

         “Soovitan sul tagasi tulla. Need teed ei vii sind kuhugi,” sõnas ta rahustavat tooni imehästi säilitades. Aeglaselt astus ta minule lähemale.

         Tõmbusin automaatselt tagasi. “Jäta mind rahule!” karjusin enne kui ümber pöördusin, järgmise nurga taha jooksu pistsin ning kogu oma viimase jõu mängu panin. Isegi kui ta rääkis tõtt, isegi kui siit pole väljapääsu, ei anna ma nii kergelt alla! Nägin eespool midagi teistsugust. Seinas oli suur ja lai must ristkülik, mis ulatus põrandast laeni. Jooksin ikka edasi, kuid selleni jõudes sundis uudishimu mind korraks peatuma, isegi kui Ragael mul kannul oli.

         Seal oli suur pilt kosmosest... Kiljatasin ja kargasin ehmatusest vastu tagumist seina. Mitte pilt, vaid... Ei, see ei saanud olla, ütlesin endale. Efektid? Neelatasin tugevalt ning tegin kartliku sammu lähemale, et paremini vaadata. Allservast ilmus nähtavale suur punakas kera, millele kaugel asuv - kuid liiga suur - täht valgust heitis ja punakale kerale poolkuu efektiga varjundi andis. Ahhetasin, tundes oma süda šokist kloppimas. Ei... See ei saanud tõsi olla. Planeet? See peab olema mingi ruumiline efekt, mõtlesin. Osa minust oli aga kindel, et minu silmad ei peta.