Röövitud

3. peatükk | RAGAEL

Pikad sõidud laevas olid minu jaoks juba ammu tüütavaks kujunenud. Vaade välja oli ainult pimedus väikeste tähetäpikestega, harva midagi lähedamalt. Kuid oma tööd pidin ma tegema. Isegi, kui ühe otsa sõit kestis kuid.

         Järgmised viis aastat olid möödunud, aeg tagasi Maa poole suunduda. Aga minu meeleolu ei olnud just kõige parem, arvestades, et alles minuteid tagasi kuulsin äpardusest, mille meie enda süstikujuhid olid korda saatnud eelmise visiidi ajal. Inimeste elude ohtu seadmine oli kuritegu, kogemata või mitte.

         Nendest natuke üle kuuesajast 'kadunud' inimesest viiskümmend üks kuulusid minu uurimise alla. Kohe, kui uudise teada olin saanud, võtsin ühendust keskusega, et üht süstikutest enda käsutusse nõuda. Olin otsustanud kõik nad viiskümmend üks ise kohale toimetada, lihtsalt põhimõtte pärast, et rõhutada tehtud viga. Ei mingit uimastamist sel korral, see on kindel. Need inimesed on rohkemgi kui seletuse väärt. Olukorra tegi veelgi hullemaks aga asjaolu, et peaaegu veerand neist inimestest olid viis aastat tagasi esimest korda uurimise alla võetud.

         Kui laev inimestele kurikuulsa Bermuda Kolmnurga vetesse laskus ning Emalaevaga ühendus, suundusin otsejoones süstikute saali. Olin reisi ajal saanud piisavalt puhata, et kohe asja kallale asuda. Sõnagi ütlemata ja tervitustele vastamata istusin minule valmis pandud masinasse ja käivitasin selle. Võiks öelda, et ma reageerisin üle. Et need on vaid inimesed. Aga inimeste elud ei ole sugugi vähem väärtuslikud kui meie endi omad. Minu kolleegid said minuga nõustuda, olgugi, mis koduplaneedil arvatakse.

         Luuk süstiku all põrandas avanes. Õhk ei lasknud veel ruumi sisse valguda ning süstik laskus aeglaselt alla, kus juhtimise üle sain võtta. See masin justkui lendas läbi vee, sujuvalt ja kergelt, hetkedega läbides kilomeetreid kilomeetrite järel. Varsti alustasin juba pinnale tõusmisega, tehes kõigepealt kindlaks, et inimeste igasugu radarid mind kinni ei püüaks. Mõni sekund hiljem olin atmosfääri kõrgemates kihtides.

         Aktiveerisin arvutis kõigi otsitute DNA koodid, mis tulemusena näitas väikeste punaste täpikestena digitaalsel kaardil nende asukohti. Ma pole päris kindel, kuhu nad kõik viis aastat tagasi saadetud olid, aga nüüd põlesid signaalide tulukesed igal juhul terve maailma peal laiali, mis oli mulle teatavaks kergenduseks. Tähendab, nad on tõenäoliselt saanud tagasi oma koju pöörduda. Loodetavasti valdav osa, kui mitte kõik. Kuid kui signaalid olid juba sisse lülitatud, ei saanud ma märkamata jätta nelja pruunikat täpikest erkpunaste signaaltulukeste vahel. Need olid kustunud. Neli inimest olid leidnud oma otsa.

* * *

Mõne tunni möödudes olin leidnud kõik Ameerika mandritel asuvatest isikutest. Oleks läinud kiiremini, kuid mõne inimese puhul kulus seletusteks rohkem aega kui teistel. Ja ma ei tahtnud olla kiirustav ega ähvardav. Ning lõpuks õnnestus mul neid kõiki rahumeelselt veenda, mille üle mul väga hea meel oli. Mõni polnud üldsegi pahur, nagu välja tuli. Nad lausa naersid, kui rääkisid, et olid viimaks saanud võimluse Euroopas ära käia, ja veel tasuta.

         Alles siis suundusin ka ise Euroopasse. Enam kui pool olid olnud Ameerikas, mistõttu suurem osa tööst juba tehtud oli. Alustasin vähem asustatud piirkondadest Lääne-Euroopas, lõpetades suurlinnadega. Kohtades nagu näiteks Rooma polnud alati just kõige lihtsam suurt süstikut peita. Hoolikus ja ettevaatlikkus võtsid samuti omajagu aega. Tavaliselt kasutasin ära suuri jõgesid, et süstikut vee all peita. Aga linnade puhul polnud jalutuskäigud alati kõige lühemad. Vähemalt energiat mul veel jätkus. Ja ega meil kodus õhk siinsest saastatusest just puhtam ei olnud.

         Viimaseks tuli Ida-Euroopa, kuna minu uurimise alla Aafrika ja Aasia rahvad ei käinud. Ja arvestades, et allesjäänud signaaltuledest enamus näitasid väheasustatud paiku, lubas minna juba ladusamalt.