Teed, mis viivad meid randa..

See kõik algas.

Avasin silmad. Ma ei tahnud liigutada veel, niisiis passisin lage. Kell mu kapil tiksus. Silmanurgast piilusin, kell oli saamas 10. Ma ohkasin kergendatult, sest suvi oli saanud alguse. Kümnes klass oli lõpule viidud. Sirutasin end veidi sest mu lihased olid kanged. Tõusin voodile istukile ja panin jalga oma sokid. Tõusin püsti ja sirutasin end jällegi pikaks. Mina arvan, et hommikul sirutamine on ülimalt oluline, see nii-öelda valmistab su keha ülejäänud päevaks. Korraga läks mu uks lahti ja sealt tormas sisse mu viie aastane õde ta jooksis mu ümber ja mu koer Reks, kes oli veel kutsikas ajas teda taga. Ta hüppas mulle sülle ja naerdes ütles:" Helena, Reks tahtis mind pepust hammustada." Me mõlemad kihistasime sellepeale naerda. Reks istus mu laua juures ja vaatas meile arusaamatult otsa. Me hakkasime jälle naerma. Mu õde Kristin paitas mu juukseid. Ma andsin talle kammi, et ta läbi kammiks need. Seda ta tegigi. Talle meeldib juustega tegeleda. Järsku astus tuppa sisse ema, ta vaatas meid ja naeratas: "Krissuke, tule lähme paneme riidesse. Me lähme onu Toomsele külla. Tahad ka tulla Helena?" Noogutasin jaatavalt sellepeale. Kristin hüppas mu voodist välja ja hakkas jälle Reksi eest ära jooksma. Ema vaid pööritas silmi sellepeale. Ma läksin panin riidesse. Pesin hambad ja näo ning värvisin ripsmed ära. Olen 17 aastane ja ei pea vajalikuks ohtralt meiki kanda. Minu arust on see feik. Läksin siis kööki, kus sõin kõhu täis. Suures toas Krissu mängis Reksiga ja ema tegi töö asju. Isa tuleb alles paari päeva pärast koju. Ta on komandeeringus. Ema oli pudru teinud. Mulle absoluutselt ei maitse pudru, aga kuna mul oli kõht jube tühi siis polnud muud valikut. Ja ema jaurab sellest tervislikust toitumisest koguaeg. Me tegelikult oleme vägagi tervislik perekond. Kell oli 1 saamas ja me pidime minema hakkama. Sõitsime siis onu Toomase juurde umbes pool tundi. Nende noorem tütar Annabell  oli meil juba uksel vastas. Ta on üli tore noor tüdruk, minust 2-3 aastat noorem. Astusime sisse Annabell kallistas meid kõiki tugevalt, sest me polnud nii kaua näinud. Läksime edasi ja onu naine Anneli toimetas köögis nagu tal kombeks. Ta on selline tavaline koduperenaine. Tegeleb laste ja kõige muuga. Hans nende vanem poeg, kes on 19 pidi ka kodus olema, aga ta ei suvatse tavaliselt pere üritustel käia. Mõtetu kutt. Annelil ja Toomasel on veel kaks last. Sten on kolme aastane väike poisiklutt ja 21 aastane tütar Annika, kes elab Taanis praegusel momendil. Seega teda laua ääres kahjuks polnud. Istusime lauda ja hakkasime perekondlikult sööma. Mulle meeldib kui pere on koos. Selline ühtne ja hea turva tunne tekib kohe. Meil oli nii palju lobiseda omavahel. Rääkisin, mis hinnetega ma kümnenda klassi lõpetasin ja selle jutu peale tuli Hans ka kohale. Irvitas omaette trepi juures ütles, et ma olen nohik ja läks kööki süüa võtma. Ma olin ülimalt vihane. Tegelikult sellepeale, et tal oli vägagi õigus. Ta võttis oma söögi ja läks oma tuppa tagasi. Terve ülejäänud aja olin ma väga mõtlik ja solvunud. Ma otsustasin võtta kätte ja minna Hansuga rääkima, ma ei suuda kunagi selliseid asju enda sees hoida. Ma pidin talle ütlema, mis ma temast ja tema vastikutest arvamustest arvan. Teistele ütlesin, et lähen vetsu ja läksin jooksusammul Hansu tuppa. Sadasin sinna sisse tegelikult endalegi ootamatult, sest ma arvasin et ta toa uks oli lukus. Algul ehmatasin ära, kuid siis tuli meelde et ma olen vihane ta peale. Ta oli algul seljaga minu poole ja siis pööras ümber:" Ja miks ma ei imesta, et sa siin oled. Jäid mu sõnad kummitama jah?" Ma vaatasin talle nii kurjalt otsa nagu oleks ta mu suurim vaenlane:" Hans ma vihkan sind. Kuidas sa võid mulle nii öelda. Sa oled kohutavalt õel inimene. Õhh" Hans hakkas sellepeale, vaid kõvemini naerma ja nagu muuseas ütles:" Ma arvan, et nohkar on vägagi tore hkmhmm igav olla. Meie pere ainuke viieline. Terve elu oled olnud. Ega kedagi enam ei huvita ka sinu hinded Helena. Kõik teavad juba, et sina oled lõpp viieline." Mu nägu venis eriti pikaks tol hetkel. Kuidas ta võib nii öelda. Okei jah võib-olla on tal õigus. Ma lihtsalt seisin tol hetkel nii abitult seal nurgas ja ei osanudki enam midagi öelda. Ta vaatas korraks mind ja tõusis siis püsti oma laua tagant: " Eieiei ma tegin ainult nalja. Ära hakka palun. Okei võib-olla natuke oli tõsi ka, aga tõsiselt Helena. Sa peaksid ennast kätte võtma ja hakkama noore elu elama. Sa oled ilus tütarlaps ja sa ei tohiks neid kõige paremaid aastaid veeta ainult õppimise peale. Mine sõbrannadega välja ja nautige elu. Ausalt sa tõmbad halliks nii juba kahe aasta pärast kui sa natukenegi ei lase ennast vabaks." Ma vaatasin talle otsa:" Esiteks..ei ole mul sõpru. Teiseks Bioloogiliselt võttes on võimatu, et ma kahe aasta pärast halliks läheksin kui ma just juukseid ei värvi. Ja kolmandaks..ma ei oska sellist elu elada nagu sina." Seda viimast lauset ütlesin ma kadedusega. Ta naeratas väga kavalalt ja enesekindlalt: "Nüüd teeme nii. Nädala pärast, et sul oleks asjad pakitud." Ma olin väga ehmunud:" Mis mõttes nagu?" Hans juba kirjutas oma telefonis midagi ja sinna juurde hakkas mulle seletama:" Me lähme paari sõbraga nädala pärast mööda Eestit ringi sõitma. Meil on üks suur autobuss. Meid pidi alguses olema viis kokku ja nüüd kui sina ka oled siis oleks kuus. Sa näeksid lõpuks millist elu noored elavad Helena ja pealegi sinu tarkust läheks meil isegi vaja. Ma isegi ei küsi, kas sa tahad tulla. Sa lihtsalt tuled!" Ma olin tõsiselt segaduses ja üllatunud. Ma oleksin tahtnud hakata vaidlema, aga selle asemel ma lihtsalt noogutasin ja mu suule ilmus suur ja üllas naeratus. Ma olin ülimalt õnnelik. Hüppasin ja kallistasin Hansu, ta muidugi lükkas ära mu. See mis edasi..