Maria kõndis külmas talveilmas kohviku poole, kus ta töötas. Väljas sadas lund, mis langes otse ta juustele. Tema mantlitaskus olevad käed olid külmunud ning Maria kahetses, et ta kindaid kaasa ei võtnud.
Homme on jõulud. Täna on viimane tööpäev ja pärast seda saab Maria kahe nädalase puhkuse võtta.
Kui Maria lõpuks kohvikusse jõudis, võttis ta käed taskust välja ja hõõrus neid omavahel kokku. "Hei, Linda!"
"Tere," tervitas leti taga seisev Linda Mariat vastu.
Kell oli 9 hommikul ja mitte kunagi polnud Maria pidanud nii külmas talvehommikus tööle kõndima. Maria oli 20-aastane ning ta oli kohvikus töötanud juba poolteist aastat. Tema parim sõbranna oligi temast paar aastat vanem Linda.
"Mine tee nüüd ruttu, me avame varsti," Linda ütles. Maria ruttas riietusruumidesse, kus ta pani selga enda tavalise tööriietuse, mis koosnes teksadest, valgest pluusist ja triibulisest põllest. Maria vaatas ka, et ega tema ripsmetušš laiali pole läinud, sest ta oli kodus enda meigiga
kiirustanud.
Esimesed külastajad tulid pool tundi peale kohviku avamist. Maria võttis kahe vanadaami tellimused ja saatis need kööki edasi. Samalajal, kui Maria vanadaamidele nende kohvid ja muffinid viis, nägin ta kuidas kohvikusse sisenes üks tumedate juustega noormees. See noormees käis seal kohvikus iga päev, täpselt samal kellaajal. Alati oli tal kaasas üks raamat, mida ta umbes tund aega luges ning siis lahkus. Ja alati tellis ta endale ühe tavalise rohelise tee ilma suhkruta.
Maria ei tahtnud küll seda endale tunnistada, aga ta teadis, et tal on väike crush tema peale. See poolteist aastat, mis ta oli seal töötanud, on talle alati see noormees meeldinud. Ta ei teadnud ise ka miks. Võibolla sellepärast, et ta oli nii salapärane ja vaikne. Noormees ei öelnud kunagi muud, kui "üks roheline tee" ja "aitäh". Mariale meeldis see, aga ta tahatis selle noormehe kohta ka rohkem teada.
Aga ühte asja ta siiski teadis: noormehe nime. See oli Nick. Lihtne lühike nimi. Linda kindlasti teadis Nicki kohta rohkem, sest ta oli kohvikus kauem töödanud. Aga Maria polnud julgenud Linda käest midagi Nicki kohta küsida.
Kuid nüüd Nicki vaadates, sai Maria aru, et midagi on valesti. Esiteks: Nicki näoilme. Nicki näol oli tavaliselt üks ja sama ilme, aga täna oli Nicki silmad tumedad ja mornid ning tema suu oli vajutatud üheks pikaks kriipsuks.
Teiseks: Nick kandis valget särki. Nick ei kandnud kunagi midagi heledat. Ainult musta, halli või tumesinist. Kuigi selles ei või kindel olla, sest võibolla oli Nick lihtsalt väsinud enda tavapärastest riietest ja tahtis vaheldust. Ei, midagi peab lahti olema, Maria mõtles, samalajal muffinid ja kohvi vanadaamide lauale pannes.
Maria kõndis leti taha tagasi ja jälgis, kuidas Nick ühte akna äärsesse lauda istub. Ja ei saa ka mainimata jätta, et ta istub koguaeg seal.
Nickil polnud vajagi enda tellimust esitada. Alati, kui Nick kohvikusse sisenes, teadsid kõik töötajad, et on vaja keeta üks roheline tee.
Nick võttis enda musta mantli seljast ja pani selle kõrval olevale toolile. Siis krabas ta enda raamatu ja avas selle täpselt keskelt. Nüüd olid tema silmad raamatule kleebitud ning Maria poole polnud ta ühtegi korda vaadanud. Miks ta peakski, mõtles Maria.
Maria kuulis, kuidas Linda ühe rohelise tee valmis sai ja selle tassi valas. Linda viis tee Nickile ja Maria luges Nicki huultelt, kuidas ta Lindale "aitäh" ütles. Linda kõndis leti taha Maria kõrvale tagasi.
*
Otsustasin ka sellest christmas challenge'ist osa võtta. See on üldse mu esimene raamat ja ma arvan, et see tuleb üsna halb. :)
