Miisu ja Nunnu

2.osa

   
Koolis oldi kümme minutit enne tundide algust. Tunnid näisid Martenile kestvat terve igaviku, ehkki neid oli ainult kolm. Hendrik pidi nooremast vennast kauem koolis olema. Sandril jäi üks tund ära ja ta sai Hendrikuga koos koju minna. Liisal ei vedanud, teda ootasid veel ees ajalugu ja füüsika.

Hendrik ja Sander ronisid puuonni, kus Marten neid ootas. Vennad pidasid veel veidi nõu ja hakkasid oma plaani elu viima. Sander läks kuurist jalgrattaid tooma, Marten lippas sahvrisse piknikukorvi otsima ja Hendrik tõi oma toast ühe pika ja vastupidava nööri. Poisid ruttasid kasse ära tooma.

Kiisud olid juba kiired ja osavad ning neid ei olnudki nii lihtne kätte saada, nagu algul arvati. Hendrikul tuli hea idee: ,,Isa käis eile kalal, me saame  kassid räimedega kohale meelitada.” Marten lippas kähku kala tooma. Räimed asetati korvi tagumisse nurka. Sander sidus nööri piknikukorvi luugi külge, et see õigel hetkel alla tõmmata. Vennad läksid suurte heinarullide taha peitu ning jäid ootama. Kassipojad said kala lõhna ninna ja hakkasid toitu otsima. Aeglaselt lähenesid nad lõksule. Miisu, kes oli kassidest julgeim, ronis korvi. Peagi järgnesid talle ka vend ja õde. Nüüd tõmbas Sander nöörist ja loomad olid viimaks käes. Hendrik sidus korvi luugi kõvasti kinni, et  kassid välja ei pääseks. Korvi sangale kinnitati peenike köis, mille üks ots seoti Sandri jalgratta ja teine Hendriku ratta külge. Sõit võis lõpuks alata. Teekond viis mööda auklikke kruusateid, siis keeras väike jalgrada tihnikusse. Läbi tiheda võsa hakkasid peagi paistma suured kuused. Mõne minuti pärast tuli poistel sõita üle silla, mille all vulises kitsas jõgi. Mets muutus aina tihedamaks ja tihedamaks. Märkamatult oli sissetallatud rada kadunud, aga poisid ei pannud seda tähele.  

Keset kuusikut laius suur lagendik. ,,Oleme juba piisavalt kaugele sõitnud, jätame nad siia,”otsustas Sander. Poisid asusid kodu poole teele. Hendrik hakkas muretsema: ,,Me oleme juba päris kaua sõitnud, kuid pole isegi teerada üles leidnud.”Sander rahustas teda: ,,Ära muretse, kindlasti jõuame varsti koju.”

,,Miisu, kas sinuga on kõik hästi?”uuris Nunnu. Miisu vastas: ,,Jah, hea, et sa ka terveks jäid.” ,,Huvitav, kuhu Liisi kadus?” märkas Nunnu. Kassipojad hüüdsid õekese nime nii kõvasti, kui suutsid, aga ta oli liiga kaugel, et neid kuulda.

Vaene Liisu oli sõidu ajal korvist välja kukkunud ja lebas keset jõge saarekesel. Mööda jõge tuli paadiga kalamees. Ta märkas kassipoega ja aerutas talle lähemale. Mees arvas algul, et loom on surnud, aga lähemalt uurides selgus, et kass siiski hingab. Ettevaatlikult tõstis ta kassikese paati.

Miisu ja Nunnu olid veel lagendikul. Hakkas vaikselt hämarduma. Tuul puhus jäiselt ja kassid pugesid mahalangenud puu juurte vahele, et sooja saada.

Poisid olid lausa paanikas. ,,Me juba olime siin!”hüüdis  Marten, kui nad jälle sama kivi juurde tagasi jõudsid. ,,Paistab, et sõidame ringiratast,”mõistis Sander. ,,Päike hakkab ka loojuma,”muretses Hendrik. Marten julgustas teisi: ,,Me ei saa alla anda. Pealegi, ega see mets lõputu ei ole.”,,Sul on õigus, kui pidevalt ühes suunas edasi liigume, siis jõuame siit peagi välja,”sai Sander julguse tagasi. Poisid sõitsid loojuva päikese suunas, kuni mets lõppes. Kolm venda hingasid kergendatult ja hakkasid mööda teed kodu poole liikuma. Poisid ei rääkinud omavahel ja olid nukrad. Nad mõistsid hästi, et kassipoegade metsa viimine oli vale tegu, kuid seda ei saanud enam muuta. Mis tehtud, see tehtud.