Väike Arg Ariel (ft. Harry Styles) / Little Shy Ariel (Eesti keeles)

3. peatükk - Müsteerium

[toimetamata]
3. peatükk - Müsteerium

Ma ei tea, mida ta otsib, aga ta on sügavas mõttes ning ei saa aru, et ma läheduses olen. Paariks minutiks ma ei liiguta end; ma ainult jälgin teda sadamakail, vaadates järve; üritab midagi võib-olla leida. Me oleme mõlemad vaiksed ja ma ei tea miks ma ei liigu, kuni ma näen teda alla vaatamas. Siis lähen paanikasse. Mida ma teen kui ta end ümber pöörab ja mind näeb? Mis siis kui ta küsib mu käest midagi? Mida ma siis teen?

Ja selle pärast peidan ma end ära. Jah, ma tean, et see on väga arglik asi, mida teha, aga teen seda ikkagi. Ja halvim osa sellest on see, et ma isegi ei leia päris õiget kohta kuhu peita; ma hüppan ainult põõsastesse, mis on maamaja lähedal. Sealt ma näen teda ikka kail seismas.

Päriselt ka, mida Harry siin teeb? Noh, vähemalt ei ole ta surnud ja kui ta siia üksinda tuli, siis ta saab liigutada ilma et kohe kokku kukuks. Samas, võib-olla ta saigi peapõrutuse ja selle pärast ta siin ongi. See on üks võimalustest.

Ta pöörab end ringi ja selles valguses näeb ta teistsugune välja... ja ma olen põõsastes. See on tõesti veider, kui aus olla. Ma ei usu, et ma kunagi ära harjun sellega, et need kuulsused on inimesed, keda miljonid imetlevad ja jälgivad. Nad on nii paljudele iidolid, aga tema siin nägemine praegu on nagu iga inimese nägemine. Nagu ma näen iga päev Timmy't.

See on sürreaalne.

Ma ikka ei tea, mida Harry siin teeb, aga ta tundub midagi otsivat. Võib-olla ta kaotas mindagi eile õhul ära, kui ta kukkus. Võib-olla ma peaksin seda otsima, see võib talle väärtuslik olla.

Ma sooviksin nii väga, et ma saaksin julguse kokku koguda, et tema juurde minna ja küsida, kas tal on abi vaja. Et küsida, kas temaga on kõik korras. Ma tahaksin, et ma ei kardaks nii väga teise inimestega rääkimist. Ma tahaksin, et ma saaksin olla just nagu päris Ariel. Uudishimulik ja julge; see, kes tahab innukusega välja minna; kes kutsub oma isa sellega välja, kui ta ei saa, mida tahab; ma ei saa isegi ennast välja kutsutud. Ma olen vaid üks argpüks; olen liiga arg, et teha midagi kellegi teise heaks. Ma päästsin ta eile õhtul ära vaid selleks, et ta ei olnud teadvusel ja mul ei olnud aega mõelda; ma vaid tegutsesin. Sellised olukorrad ei juhtu kogu aeg.

Harry ohkab ja lakub dokilt. Mida iganes ta siit otsis, ongi siin, ja ta teab seda. Näiliselt tuli ta siia jala, sest ma ei näe ühtegi hobust ega mõnda muud transpordimoodust. See ei ole nii kaugel, võib-olla kakskümmend minutit vaid.

Ta lahkub ja ma olen ikka põõsaste taga; imestan, miks ta siin oli ja õnnetu, sest ma ei suutnud ta käest küsidagi.

Oh, vähemalt ma tean, et temaga on kõik korras ja hiljem saan ma järve üle vaadata, juhul kui ma leian midagi, mis talle kuulub.

Mõne aja pärast, kui ma tean, et ta tagasi ei tule, lähen oma põõsatagusest peidupaigast välja ja hakkan tegema seda, mida ma tulin tegema, proovin mitte sellele mõelda, kui väga ma pole väikese merineitsi moodi. Pole mingit mõtet millelgi pikemalt peatuda, mida ma muuta ei saa. Ma olen see inimene – ma ei saa olla vastutulelik ja karismaatiline Disney printsess.

Seega jätkan oma eluga, sest mul ei ole Harry Styles'iga mingit pistmist. Jah, ma päästsin ta elu, aga see ei tähenda seda, et ta on mulle midagi võlgu, või et selle pärast me peame nüüd sõbrad oleme. See on kõige idiootlikum asi üldse.

Ma vaid lükkan kõik mõtted temast kõrvale ja lähen eluga edasi. Nagu ma tavaliselt seda teen.

+++++

Ausalt öeldes, ma ootan innukusega õhtuid. Mulle väga meeldib keskuses käia ja sealses muusikatoas viibida. Pärast seda, kui ma olen isaga õhtust söönud, ma teen kindlaks, et ta läheb ikka magama ja siis lähen puhkekeskusesse. Ma ei kiirusta, sest et ma pean seal olema kell kümme, nii et ma naudin maastikuvaadet ja värsket õhku. Mulle tõesti meeldib siin elada; ma tean, et väljaspool on palju imelisi asju, aga see koht juba ise on imeline. See on nagu täiesti erinev maailm. Kõik on siin teistsuguune, see on nii imeilus. Ja olge nüüd! Kuulsused on tavalised inimesed; neid koheldakse nagu ükskõik millised teisi inimesi mujal puhkekeskustes. Ärge tulge mulle ütlema, et see koht pole eriline.