Päike särab nagu homset poleks ja eilset ei mäletaks, on laupäeva hommik ja mina istun oma roosas öösärgis verandal, kohvi tass käes. Tuul sasib õrnalt mu juukseid nagu tahaks tirida mind ranna poole. On imeline hommik, ma ei mäletagi millal viimati on nii ilus olnud. Peale vanemate kaotust on olnud sünge. Terve mu maailm on olnud koguaeg sünge. Viimased 5 kuud. Eilne õhtu on mu peas must auk selle asemel et olla mälestused. Tahaks mäletada.. aga mõtlen viimasel hetkel ümber kui tunnen et kõik mu kõhus kerkib ja joomisnähud mu kehast välja pigistatakse...
Telefon heliseb.. ulatan vaevu selleni, sest see on üle laua. Sirutan sinnapoole ja kohvi tass läheb ümber, vaevu enne kui kohv puudutab mu telefoni jõuan selle haarata. Libistan sõrme üle ekraani ja panen kõrva äärde selle, sasides oma juukseid.
"Kuhu te kadusite eile ?" küsis loomulikult mu parim sõbranna ja parim tugi sellest ajast kui mu vanemad surid.
"Eeee... pakun et koju ?" vastasin mõeldes et kas ma kuulsin tema lauses te' d?
"Aaanoojah, Ta on tore eks. Apppi, Cristel. Ega te ei teinud ometi... ? küsis ta isegi vääga uudishimulikult.
"Kes on tore? " ma ei mõistnud enam midagi. Tõusin oma diivanist ja läksin veranda ukse poole ja piiludes kas ma näen kedagi.. või midagi.
"Midaa, sa oled lolliks läinud vää ? Sa läksid klubist ju jumala tšiki kutiga minema ja sa ei mäleta isegi kes Ta on ? Kus Ta on siis, ta ütles et Ta jääb sind ööseks valvama. Okei, mina palusin jääda kuna sa olid jumala segi eile."
"Sa tegid mida ? Kuule, ma tänan kosja-sobitamise eest, aga ma saan ise ka jumala hästi oma eluga hakkama, eks ? Aga davaiks, ma lähen vaatan nüüd kas leian kellegi. " lõpetasin kõne, mõeldes Mariast. Ta on kõige parem sõbranna keda tahta aga vahest viskab lihtsalt üle, kui ta hakkab omaloomingut tegema.
Läksin kööki. Ma teadsin ju , et kedagi ei ole mu kodus. Ta poleks isegi mu uksest sisse saanud kui ma nii mälus oleksin olnud. Mul on ju signalisatsioon peal. Ta ei tea koodi. Avasin külmkapi ja võtsin välja sealt peekoni, saia ja munad, siis juustu. Panin veekeetjaga vee keema ja võtsin välja veel hapukoore ja panin selle paksu saia viilu peale ja omakorda sellepeale peekoni. See on vähemalt minu jaoks parim pohmakarohi. Istusin ühe ainsa hüppega juba laua peal. Mu kodu ju, ma võin end mugavalt tunda kui tahan. Ma võin laua peal tantsida ja samal ajal telekat vaadata. Keegi ei pea mind segaseks, kui mul just kardinaid ees pole ja siis tantsin laua peal. Jahhh... ühe korra on nii juhtunud. Naabrimees nägi mind aknast ja just sellepärast nad läksid oma naisega tülli ja peale seda kui mees prügi läheb viima siis ta nagu reaalselt jõllitab minu maja ja tahab mu akende kardinatest sisse näha. Imelik vanamehe näss.
"Tervist." ütles kellegi hääl mu selja tagant ja mu sai lendas mu käest, ehk üle pea selle hääle suunas. Pöörasin ümber ja nägin et mu sai vedeles ühe väga kena noorhärra peas.
"Vabandust, vabandust ma ei tahtnud seda teile pähe visata, te ehmatasite mind." ütlesin talle ja noppidest ta peast peekoni viile.
"Sa ei mäleta mind vist eriti.. ? ütles kena... mees.
Mõtlesin veidi ja siis vaatasin talle silma. Tuttav, kõik meenub. Ta isegi hoidis mu juukseid vetsupotil ju. Appi, miks peavad need mälupildid praegu tulema. Ma rääkisin talle loo oma vanematest isegi vetsupoti ääres. Aaaahhh, see on nii romantiline. Iroonia missugune.
"Kuidas teie nimi oligi ?" küsisin, minnes salvrätikute järele.
"Will. Ja Teie olete Cristel ?''
Ma noogutasin ja sirutasin käe, " Alustame uuesti, ma ausalt ei taha ega eriti ei meenugi eilne õhtu. Ma loodan et see ei olnud teile ebameeldiv. " surusin oma silmad maha, et mitte talle otsa vaadata kui ta ütleb et jah, see oli ebameeldiv ja ma ei taha sind enam kunagi näha.
"Ei, tore kui ma sain sind aidata. Ma sain su eilsest jutust üpris vähe aru niiet, teeme jah uue alguse." Ta naeratas kui ta seda ütles ja mul tekkisid liblikad kõhtu. Mu käsi oli peaaegu kui välgukiirusel mu kõhu peal et sundida neid kuradima liblikaid lahkuma.
"Niisiis... räägi nüüd endast veidi.Kuidas me kohtusime ja nii edasi ? ....
Me rääkisime veel mitmeid pikki tunde kuni ma sain kogu eilse õhtu kirjelduse tänu talle teada. Uskumatu, mul on temaga palju lõbusam ja huvitavam olla kui kuskil klubides tantsida ja juua. Ta meeldib mulle vist aga ma ei ole kindel kas ma olen veel selleks kõigeks valmis. Ma ei ole 5 kuud , mitte kui kellelegi kui oma sugulastele välja arvata, rääkinud seda, et mu poiss sai 5 kuud tagasi surma.(Ja et mu vanemad surid 4 kuud tagasi.) Ma olen kõigile öelnud et me läksime lahku. Ja keegi ei ole küsinud ka enam mitte tema kohta. Aga nüüd rääkisin ma sellest Willile. Ta sai aru minust ja tundis mulle kaasa...
Ta kallistas mind....
- Jätkub kiiremas korras. Võibolla juba homme ?!
