Väike Arg Ariel (ft. Harry Styles) / Little Shy Ariel (Eesti keeles)

12. peatükk - Otsus

[toimetamata]
12. peatükk – Otsus

Vaatan Mare'i tühja pilguga ja segaduses ning olen veidi jahmunud ta ettepaneku peale. Ta idee vihjed pole mu jaoks veel selged. Kas ta ootab seda, et minu häälega kuulsaks saada? Mille all ta seda mõtleb? Ma tahan küll ta abi, ja enda muusikaga elatise teenimine oleks imeline kui ma ei peaks nägema ja tegelema inimestega. See oleks kergem, mitte ideaalne, ja ma suudaksin seda teha... aga ma olen ikka segaduses.

„Mi–mida sa selle all otseselt mõtled?" küsin kiiresti silmi pilgutades; vaatan ta poole mõneks lühikeseks sekundiks enne, kui ma jälle klaveriklahvidele tähelepanu pööran.

Mare tõuseb püsti; usun, et selle pärast, et temas on nii palju elevust. Ta kõlab nagu tal oleks üleliia energiat, kui ta räägib. „Jah, see on perfektne, kas sa siis ei näe? Ma aitan sind su enesekindlusega. Ma ei tea, kas me saame su terveks teha, aga ma teen midagi."

Ma ei suuda end tagasi hoida ja krimpsutan nina kui kuulen väidet 'saame su terveks teha'. Ma tean, et mul on kliiniline probleem, aga 'terveks tegema' kõlab nii halvasti; nagu mingi haigus, mis tapab mind kuigi see on tegelikult ainult seisund, ja ma saan sellega ideaalselt elada. Ma olen seda juba terve elu teinud.

„Selle vastu saaksid sa mind aidata. Me oleme kuulsuste puhkekeskuses! Me ju võiksime seda enda kasuks pöörata!" jätkab Mare, aga ta ei saa aru kuidas ta sõnade valik mind tundma paneb. „Sa saad laulda ja keegi ei vaata sind; kujuta ette, et sa teed seda, aga mina olen see, kes kõigi ees seisab. See on sinu talent, sinu muusika, aga mina tegelen selle osaga, mida sa ei taha, aga mina tahan. Kas sa siis ei näe? See on perfektne! See on ideaalne lahendus meie mõlema jaoks."

„Sa–sa tahad, et mina laulaks ja sina maigutad suud?" küsin ikka segaduses. „Sa tahad kuulsaks saada, aga mitte iseenda häälega?"

„Oh, Ariel," ütleb Mare jälle istudes mu kõrvale ja asetab oma käe minu omale. „Ma ei laula nii hästi kui sina ja olgem ausad – kui paljud lauljad üldse oskavad laulda enam tänapäeval? Nii paljud neist kasuavad ainult kasseti pealt tulevat häält ja nad on megakuulsad, ning inimesed päriselt arvavad, et nad on andekad."

Ma pilgutan silmi ja üritan ta sõnu ignoreerida, aga ma tean, et see on tõsi. Maailmas on palju artiste, kes ei oska laulda; nende hääled on täielikult manipuleeritud, aga neil on ikkagi väljas albumid ja esinevad kontserditel üle maailma; mis on nii ebaaus nende inimeste suhtes, kes suudavad väga hästi laulda.

„Ma poleks esimene inimene, kes seda teeb, ja kõik teavad seda."

Vaatan teisele poole temast eemale, teades, et tal on õigus. See poleks esimene kord, kui keegi üritab kogu maailma lolliks teha. Lihtsalt... ma poleks kunagi arvanud, et mina oleks kuidagi sellega seotud.

„Kas sa siis ei taha, et maailm sind kuuleb?" küsib Mare ja pigistab mu kätt, enne kui ma selle ära tõmban.

Muidugi ma tahan, et maailm mind kuuleks, aga mind, mitte mu häält ja et nad arvaks, et see kellegi teise oma on. Aga kas ma suudaksin seda teha? Isegi Mare'i abiga, isegi võib-olla mõne parema terapeudi abiga... aga suure rahvamassi ees esineda? Kas ma päriselt ka suudaks seda teha? Ma tahan oma muusikat jagada; see on kõik, mida ma eales tahtnud olen; aga Mare'il on õigus – ma ei suuda seda omapäi teha.

Mare tõesti pakub mulle lahendust; viisi, kuidas maailmale näidata, mida ma teen, ilma, et ma peaks enda kõige suurema hirmuga silmitsi seisma, et ma peaks enda mugavustsoonist välja astuma. Ma ei peaks kohtuma fännidega, sest oleme ausad – me kõik teame, et see oleks katastroofiline. Ma ei peaks tegelema intervjuudega. Ma ei peaks üldse mingisuguse meediaga tegelema. Ma oleks ainult hääl; ma elatuksin sellest, mida ma teha suudan ja jätaksin kõik avaliku teema Mare'ile – kellelegi, kes tahab just seda.